20 aastat pärast nõukogude korra lõppu on rahva hulgas püsima jäänud ja ka tekkinud igasugu legende ja arvamusi režiimi olemuse ja selles elamise kohta. Osad neist on tõele lähedal, paljud aga on lihtsalt täielik jama.
Suur osa selliste eksiarvamuste ja –mälestuste virvarri tekkimises on ka omaaegsel Nõukogude Liidu ametlikul infoväljal, mis oli sageli tahtlikult desorienteeriv ja tekitas meelega valesid muljeid. Hoolimata inimeste skeptilisest suhtumisest, jäi midagi sellest ikkagi külge ja paljud neist infokildudest on püsinud siiani. Järgnevalt tooksin välja 10 ajakirjanduses ja rahvafolklooris püsinud müüti, mis tegelikult tõele ei vasta, kuid korduvad ikka ja jälle.
1. Nõukogude kord oli stabiilne ja üksikisikule turvatunnet pakkuv. Praegu keskealistele inimestele võib see tagantjärgi nii tunduda, kuna nende kogemus piirdub peamiselt Leonid Brežnevi valitsemisajaga, mis oli tõepoolest suhteliselt stabiilne ajajärk. Kui aga vaadata kogu perioodi 1940–1990, siis mingist rahust ja turvalisusest oli asi kaugel. Nõukogude režiimi põhiolemus oli kogu võimu koondamine väikese hulga inimeste ehk Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juhtkonna kätte, ning see seltskond kasutas seda võimu nii, kuidas pähe tuli.
Kõiksugu hullud ideed, koosseisumuutused ja üksikute tegelaste tujud avaldasid otsest mõju ka lihtinimeste tasandil, sageli drastilisi. Stalini perioodi (kuni 1953) ülimast vägivaldsusest on olnud palju juttu, kuid unustada ei saa ka Nikita Hruštšovi perioodi (1954–1964) iseloomustavaid pidevaid ümberkorraldusi seadustes ja struktuurides, Brežnevi perioodile (1964–82) omast kohalike asjapulkade oluliselt suurenenud võimu, Juri Andropovi katseid karmistada korda riigis, rääkimata Mihhail Gorbatšovi purustavast perestroikast. Kõik need tõuked ja värinad mõjutasid iga inimese elu ning võisid muuta väga palju. Stabiilsuseks seda nimetada ei saa.
2. Nõukogude ajal kuulus kõik riigile. See on väga levinud väide nii noorte kui ka vanade seas, eriti koos arusaamisega, et tööd tehti nalja pärast, riik müüs naftat ja maksis kõik kinni. Sellist superlatiivsust rõhutas muidugi ka nõukogude propaganda, üritades riiki kujutada millegi absoluutse ja kõikehõlmavana. Tegelikult oli rida asutusi ja institutsioone, mis riigile ei kuulunud, kuid mille juhtkonna määras siiski Partei (seega Partei sisuliselt omas nii riiki kui ka kõike, mis seal asus).
Nõukogude Liidus oli legaalne ka kollektiivne elik kooperatiivne omand, kus asutust või objekti omas - vähemalt formaalselt - grupp kodanikke. Kollektiivses omandis olid näiteks põllumajandid kolhoosid, Kolhooside Ehitus Koondis (tuntud lühendiga KEK) ja praktiliselt kogu Eesti toidukaubandust omav ETKVL ehk Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit (mis praegu eksisteerib ETK nime all ning haldab mitmeid poekette) ja mitmed teised institutsioonid. Samas kuulus kolhooside maa riigile ja oli antud konstitutsiooni järgi „tasuta kasutamiseks“.
Ei vastanud tõele ka nõukogude ajal levinud arvamus, et riik maksab kõik kinni (et varasta nii palju kui tahad, naftat jätkub). Enamus asutusi olid alates 1960-ndatest isemajandavad, seega pidid ots otsaga kokku tulema. Riik võis asutusi doteerida, kuid sellele ei saanud pidevalt loota. Ainuke koht kuhu nõukogude impeerium lõputult panustas oli armee.
Riigile ei kuulunud ka Kommunistlik Partei (tegelikult oli ju vastupidi), mis majandas ennast liikmemaksudest, mida koguti väga rangelt. Eraomand oli ka piiratud määral lubatud, näiteks võis omada majatarbed, isikliku tarbimise ja mugavuse esemed, koduse abimajapidamise inventari, elamu ning töised sääste ja muud.
3. Nõukogude ajal oli inimestel raha palju, lihtsalt osta polnud midagi. See on 1980-ndate lõpus tekkinud veider müüt, mille taust oli pigem Nõukogude Liidu lõpuaegadel ägenenud inflatsioon. Tegelikult olid nii hinnad kui ka palgad fikseeritud ja nende tasemeid, eriti palkade puhul muudeti harva.
1960-ndatest kuni 1980-ndate keskpaigani oli lihttöölise palk alla 100 rubla, töölise, teenistuja, spetsialisti palk 150 ja juhtivtöötaja oma 200 rubla. Ministrid ja juhtivparteilased said 300 rubla. Rubla hinnaks võib tänapäeval lugeda umbes 2 eurot. Kui vähesed poes müüdavad toiduained ei olnudki niiväga kallid, siis näiteks kodutehnika ning riided küll. Raadio võis maksta terve kuupalga, magnetofon samuti ning televiisor mitu keskmist kuupalka. Auto (ka pruugitud) maksis mitu aastapalka. Eriti kallid olid välismaa asjad, mida osteti mitteametlikke kanaleid pidi.
Et maksta hinnatud töötajatele rohkem, hakati Brežnevi ajal väljastama nn preemiat. Seda tehti eriti suurel määral kolhoosides, kus preemia võis olla isegi põhipalgast suurem. Väga palju tegeleti lisaraha teenimisega, näiteks müües aiasaadusi kohalikel või Leningradi turul, lehmapidamisega, tehti mitteametlikke lisaotsi jms.
4. Nõukogude ajal kuulusid kõik prominendid Parteisse. Jällegi viimasel ajal levinud müüt, mille tõttu peaaegu kõiki veidi eakamaid tegijaid nimetatakse vanadeks kommudeks. Tegelikult võeti parteisse kvootide alusel ning eelistati töölisi. Intelligentsi võeti vastu piirangutega ja pika hambaga. Kuna paljude asutuste ja institutsioonide juhid määras partei (seda nimetati nomenklatuuriks), siis ülemuste seas oli tõesti rohkelt KP liikmeid, kuid teiste silmapaistvate inimeste seas oli neid isegi üllatavalt vähe. Loomeliitude liikmetest oli parteilasi tavaliselt alla 10 protsendi, neistki osa liiduga seotud majandusüksuste töölisi. Seega oli lõviosa elanikkonnast parteitud või piirduti osalusega Kommunistlikus Noorsooühingus (komsomolis). Kultuurinimestest kuulus Parteisse suhteliselt väike osa.
5. Kõik ülemused olid ka Parteis kõrgetel kohtadel. Sageli on nimetatud näiteks EKP lihtliikmeks jäänud Edgar Savisaart tippkommunistiks, kuna ta juhtis 80-ndate lõpus ENSV Plaanikomiteed. Tegelikult oli Partei hierarhia üks asi ja muude institutsioonide hierarhiad teine. Tõsi, ministrid ja muud kõrgeimad ametnikud asetsesid enamasti ka KP hierarhias kõrgetel pulkadel.
6. Nõukogude ajal olid ka parteilased KGB käsilased. Väga iidne legend, aga asjatundmatu. KGB ehk Riiklik Julgeolekukomitee vältis parteilaste värbamist agentideks ning eelistas parteituid, eeldades, et nõukogudevastased usaldavad neid rohkem. Tõsi, julgeolekuorgan suhtles ka partei liikmetega, kuid nende jaoks oli välja mõeldud usaldusisiku staatus, kellel polnud varjunime ja kellelt ei küsitud infot ametlikus korras.
7. Ainult kommud ja KGB nuhid said välismaale. Kuna väga paljud on rääkinud sellest, kuidas nõukaajal inimesed kas ei saanud kordagi või said alles NSVLi lõpuaegadel välismaale reisida, siis on jäänud mulje, et välismaale saamiseks pidi olema kas parteilane või KGB nuhk. Tõsi ta on, välismaal (mille hulka kuulusid ka Nõukogude Liitu mittekuuluvad sotsialismimaad) pääsemiseks tuli täita ära tonn pabereid ja saada nõusolek mitmest asutusest: töökohast, ametiühingust, õppeasutusest, KGBst, parteikomiteest ja mitmest teisest, nii et see oli paras matemaatika. Vajalik oli ka kutse sihtkohast või organiseeritud turismireis.
Libedamalt läks inimestel, kellel polnud isiklikke vaenlasi asutustes, kust vajalikku paberit küsida või varasemaid pahandusi. Välismaal käimisel tuli järgida rangeid reegleid ja turistina taluda paranoilist kontrolli. Oli perioode, kus inimesi lubati välismaale vähem, kuna kardeti „ärahüppamist“, näiteks 1970-ndate lõpus.
Nii tulles kui ka minnes kontrolliti piiril rangelt, et kaasas poleks „ideoloogilise diversiooni vahendeid“, „kõlbeliselt laostavat materjali“ ega kunstiteoseid. Samas, intelligentsil oli välismaale saamine mõnevõrra lihtsam, kui proletariaadil. Parteilisus võis tulla isegi kahjuks, kuna Partei ühe otsustajana teadis sel juhul isikust rohkem ja võis esitada negatiivse iseloomustuse.
8. KGB nuhkis pidevalt kõigi järel. KGB ehk Riiklik Julgeolekukomitee (ning tema eelkäijad) on jäänud nõukamüütidesse suure ja hirmuäratava dominandina. Ühelt poolt on see Lääne spiooniromaanide ja lihtsameelsete ajalookäsitluste süü, teisalt uskusid paljud inimesed juba sügaval nõukaajal tõemeeli, et julgeolek neid pidevalt jälgib.
Tegelikult olid KGB-l üpris piiratud inimressursid, palju erinevaid ülesandeid (kaasa arvatud näiteks kõrgema juhtkonna turvamine) ning primitiivsevõitu tehniline varustatus. Teisalt olid neil väga kõvad oskused ja võimalused inimesi psüühiliselt mõjutada. Mulje tekitamises olid tšekistid tõepoolest osavad ning üks nende tekitatud kujutlus oligi, et kõiki inimesi jälgitakse pidevalt ja hoolega (ning et majad on tehtud mikrobetoonist – mikrofonidega täidetud ehitusmaterjalidest). Tegelikult oli KGB peamine relv osavalt värvatud informaatorite võrk ning kogutud teabe oskuslik serveerimine. Jälgiti peamiselt kõiksugu vastalisi ja välismaaga suhtlevaid inimesi.
9. NKVD ja KGB olid põhimõtteliselt üks ja sama institutsioon. Mõningate ajalooraamatute lugemise järel võib selline mulje tõesti tekkida, kuna nii NKVD-d kui ka KGB-d kasutatakse ühtviisi repressiooniorganite sünonüümina. Tegelikult tähendab NKVD Народный комиссариат внутренних дел ehk Siseasjade Rahvakomissariaat, mis aastatel 1917-1946 oli põhimõtteliselt siseministeeriumi sünonüüm. Siseasjade Rahvakomissariaat (SARK) haldas nii korrakaitse kui ka julgeolekuorganeid ja organiseeris üldse erinevaid repressioone.
KGB tähendab Кoмитет государственной безопасности ja asutati Ministrite Nõukogule alluvana 1954. aasta. KGB sai iseseisvaks, otse Partei juhtkonnale alluvaks institutsiooniks 1978. Legendaarse kuju sai KGB 1967, kui selle juhiks sai Juri Andropov. KGB oli kitsalt riikliku julgeoleku ja välisluureorganisatsioon.
10. Nõukogude ajal oli kirikus käimine keelatud. Nõukamütoloogia kubiseb lugudest jõulude ajal salaja kirikus käimisest, sellest, kuidas ümber sakraalhoone luurasid kurjad õpetajad, komsomolkused ja kaagebeelased.
Tõsi ta on, Lenin kehtestas ateistliku doktriini, kuid vähemalt Eesti NSVs ei jõutud kirikute tegevuse ärakeelamiseni kunagi. Kõige agressiivsem oli nõukogude režiim religiooni suhtes Teise maailmasõja järel 1950ndate lõpus ja 1960ndate alguses, kus usu propageerimise eest võidi ka vangi panna. Hiljem oli nõukogude võim selle valdkonna suhtes pigem üleolev ja põlastav, kui mitte otseselt represseeriv.
Jõulude ajal kirikus käimine polnudki niiväga erandlik kui tagantjärgi tundub, seda tehti üsnagi avalikult ja sellest kirjutati näiteks ilukirjandusteostes. Samas muidugi, kirikus käimine võis olla üks rida paturegistris, kui oli vaja persoonist kusagil (õppeasutuses, töökohas, komsomolis, Parteis) lahti saada.
