Fideelia-Signe Roots: Kaitsevägi vabatahtlikuks naistele ja meestele

Naissõdalase tüpaaž on üles ehitatud nõnda, et see erutaks meespublikut. Eranditeks on Vampiiritapja Buffy ja Pipi Pikksukk, kes on eeskujuks paljudele tüdrukutele maailmas.

Hiljuti võis uudistest lugeda, et Kuperjanovi pataljonis alustasid ajateenistust lisaks noormeestele ka neiud. Mujal maailmas tavaliseks muutunud naiste väeteenistus on Eestis veel erandlik.

Kuigi juba antiikajal leidus naisi, kes kriisiolukorras relva haarasid ja abitu ohvri rollist keeldusid, ei olnud see kuni 20. sajandini valdav ja peale sõja lõppu ootas ühiskond vaprate neidude naasmist tavapärasesse naiserolli - kodukolde äärde. Seda aga hoolimata sellest, et alati on elanud naisi, keda huvitavad peale abielu ja laste sünnitamise ka muud teemad.

Lääneriigid hakkasid naisi ametlikult teenistusse värbama 1970ndatel aastatel. Kui varem täitsid naised sõjaväes medõe, koka või radisti kohuseid, siis nüüdsest võeti neid vastu kõigile ametipostidele, ka nendele, mis eeldasid relva kasutamist, lahingus võitlemist või isegi aatompommi käsitsemist.

1985 tegi Norra otsa lahti, lubades naisi aega teenima ka allveelaevadele, kuhu neid varem ruumipuuduse tõttu ei lastud. Norra eeskujule on järgnenud paljud riigid. Kui kõikjal maailmas on ajateenistus naistele vabatahtlik, siis Iisrael on ainuke riik maailmas, kus alates 1948ndast aastast on ajateenistus kohustuslik ka naistele. Kuni 70ndateni oli naiste roll Iisraeli sõjaväes piiratud sekretäri, õe ja radisti ametiga, kuid hiljem, peamiselt meeste vähesuse tõttu ja võrdõiguslikkuse seadusega sätestatult, said naised aega teenida meestega samadel alustel. Mitmed naised tõusid ka kindrali auastmeni. Ajateenija roll lakkas olemast sootundlik ja muutus kvalifikatsioonipõhiseks: isik tegi seda, milles oli tugev, soost sõltumata. Järgmisel aastal hakkab sarnane seadus kehtima ka Eestis.

Miks peaks sõjaväekohustus soost sõltuma?

Miks on paljud asjad sooliselt laetud? Soorollid on meie ellu nii kavalalt sisse põimitud, et me ei saa vahel arugi, kuidas need meid piiravad. Uurimused on näidanud, et juba lasteaialaps „teab“, et tüdrukud on poistest nõrgemad, kuigi kuni teismeeani on tüdrukud poistega jõu poolest võrdsed. Paljud tüdrukud on isegi tugevamad kui sama vanad poisid, kuna nende keha areneb kiiremini.

Jõud ei sõltu soost, vaid muudest asjaoludest - ka uskumusest, et tüdrukud on nõrgad ja vajavad poiste abi. Kes usub, et ta on nõrk, see ongi nõrk ega püüdlegi tähtede poole. Täiskasvanueas sõltub füüsiline vastupidavus ja -jõud geneetikast, elustiilist, elukohast ning ainult mõnevõrra suguhormoonidest testosteroonist ja östrogeenist. Naised, kes spordiga tegelevad, on tugevad ja heas vormis. Tõsi, suur osa väheliikuvatest naistest on nõrgad, aga sama nõrgaks ja lodevaks muutuvad ka mehed-diivanikaunistused.

Nõrgemaid peaks kaitsma ja abistama, kuid neid saab ka jalge alla tallata ja orjastada. Ohvri roll ei ole ohutu, kuid just sellesse rolli on surutud läbi ajaloo enamus naisi. Kunst peegeldab elu ja hea näide on filmikunst. Kuni 20. sajandi lõpuni esinesid naised action- ja õudusfilmides kauni kuid abitu ohvrina, keda meessoost kangelased päästma tormasid. Filminaiste kallal pandi toime nii kujuteldamatuid räigusi, et rahvas kinosaalis ahhetas.

Naine kui ohver pole küll praeguseks kuhugi kadunud, aga hiljaaegu on talle lisaks tekkinud ka naiskangelase kuju: tugev naine või tüdruk, kes käsitseb mänglevalt relvi, vajadusel kaitstes ennast ja teisi. Paraku kujutatakse neid tihti pigem seksinukkude kui tõsiste sangaritena. Naissõdalase tüpaaž on üles ehitatud nõnda, et see erutaks meespublikut. Eranditeks on Vampiiritapja Buffy ja Pipi Pikksukk, kes on eeskujuks paljudele tüdrukutele maailmas. Nad näitavad, et tüdruk võib olla tugev, aga jääda sellegipoolest ilusaks ja sellel ilul pole mingit pistmist sooviga meestele meeldida.

Kas ausus, jõud ja julgus sõltuvad soost?

Teatud iseloomuomadusi on ajaloos meelevaldselt omistatud sugudele ja nimetatud mehelikeks ja naiselikeks. Bioloogilise sooga neil midagi ühist ei ole.

Ausus, jõud ja julgus olevat mehelikud omadused. Mis siis naistele üle jääb? Valelikkus nõrkus, abitus, argus? Või peavad nad õppima elama teadmisega, et kuna nad on naise kehaga, aga „mehelike“ iseloomujoontega, on nad mehelikud naised? Loomuomaduste jaotamine naiselikeks ja mehelikeks viib meid absurdi ja takistab inimlikku arengut.

Soorollid on kultuuriselt konstrueeritud, järelikult saab neid ümber konstrueerida. Nad põhinevad uskumustel, harjumustel ja sisendustel. Niisiis ei näe ma põhjust, miks peaks väeteenistusest osavõtt soost sõltuma.

Ajateenistus võiks olla kõigile vabatahtlik, sest siis oleks kindel, et kaitseväkke astuvad ainult vastavate eelduste ja huvidega naised ja mehed. Oskus käituda kriisiolukorras tuleb kõigile kasuks. Iseasi, kas neid oskusi peaks omandama kaitseväe ajateenistuses ja kas riikidel üldse peaksid olema sõjaväed.

Paraadil tapjamasinaid silitades unustatakse nende tegelik eesmärk

Emma Goldman on võrrelnud riike lastega, kellele on tarvis mänguasju. Sõjavägi on üks neist ilusatest mängukannidest, mida riik maksumaksja rahaga rahvale, sellele miljonipäisele lapsele, ihaldusväärsemaks muudab. Meenutagem vabariigi aastapäeva paraade, kus kaitseväetehnika on vaatamiseks välja toodud. Lapsed mängivad tankides ja täiskasvanud patsutavad muheledes kuulipildujaid, kuigi tegemist on tapamasinatega. Neil hetkil unustatakse sõjatehnika eesmärk.

Sõda on seaduslik massimõrv, mitte karneval. Sõja ajal tahetakse, et sõda kiiremini lõpeks, aga rahuajal paneb igavus relvi silitama. Relv võib su vaenlase tappa, aga samahästi võib ta sul endal soolikad välja lasta. Usu, sa ei taha nõnda surra. Tõttöelda on ka „vaenlane“ inimene, kes võõrsil oma liigkaaslasi tappes kellegi teise käske täidab.

Kaitseväeseaduses seisab:
3) Esmakordsel tegevteenistusse astumisel annab kaitseväelane Eesti kaitseväelase tõotuse järgmises sõnastuses: „Mina, (ees- ja perekonnanimi), tõotan jääda ustavaks demokraatlikule Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale, kaitsta Eesti Vabariiki vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga, olla valmis ohverdama oma elu isamaa eest, pidada kinni kaitseväe distsipliinist ning täpselt ja vastuvaidlematult täita kõiki oma kohustusi, pidades meeles, et vastasel korral seadus mind rangelt karistab.“

Niisiis tuleb noormees kuhugi, kuhu ei taha, tõotab midagi, millesse ei süüvi ja kui ta seda tõotust ei täida, järgneb karm karistus. Tegeledes millegi jäägitult paeluvaga, lased käiku kõik oma jõuvarud ja tulemus pakub rahuldust. Sa kasvad inimesena. Seevastu lähevad kohustuslikud tegevused aga vaevaliselt. Tahaks olla hoopis kusagil mujal ja teha midagi muud. Tähelepanu hajub, tulemused on nõrgad. Kehtib nii naiste kui meeste kohta.

Isegi kui riigid omavahel ei sõdi, võib juhtuda ränki katastroofe, millega seoses võib tõusta kuritegevus. Tõelistest kangelastest koosnevad riikide kaitseväed oleksid suunatud taoliste õnnetuste likvideerimisele, mitte rahvaste vahelisele vaenule. Naine ja mees on eelkõige inimesed, kelle eesmärk on realiseerida oma potentsiaal. Üks võimalus on seda teha sõjaväes.