Heimar Lenk elust ENSVs: banaane polnud ja verivorstide saamiseks tuli sabas seista
Ma loen ja imestan, kuidas nõukogude aja kasvõi episoodiline meenutamine meedias tekitab lugejate hulgas tohutu emotsioonide tormi. Ajaloolane Margus Kiis tabas kümnesse ja on juba ära teeninud üle 800 kommetaari! Kuigi kakskümmend aastat on eelmisest elust möödas, tundub paljusid see aeg endiselt puudutavat ja võrdlused kütavad meeletuid kirgi üles.
Vaevalt, et keegi kommenteerijaist endist elu tagasi ihaldaks, kuid meenutused tunduvad minu jaoks, kes ma seda eelmist aega oma silmaga näinud, olema ausad ja elulähedased. Delfi kommentaare loed kui seiklusromaani.
Üks lugeja kirjutab: „Teenisime piisavalt, elu oli muretu, rahapuudust ei olnud. Ainus mida tagantjärele mõtlen, pesumasin oli vilets. Inimesed olid lõbusamad, polnud niipalju pätte ega otse paadi või põõsa all elanikke ei tea ühtki. Käisime restoranis söömas ja tantsimas.“
Kommentaatoril on õigus. Töötasin ise vene ajal aastaid mitmes ajalehetoimetuses Tallinna kesklinnas ja võin kinnitada, et nii Gloria, Astoria, kui ka Vana Toomase restoranides oli päeval nn kohustuslik menüü, mille lõuna koosnes kolmest toidust ja maksis igal pool samapalju ehk siis täpselt üks rubla. See lõuna hind oli töölkäijale sümboolne. Õhtuti ei suutnud odavad kõrtsid rahvast ära majutada, maksta tuli šveitserile, et sisse saada. Seejuures oli Tallinna kesklinnas restorane ja kohvikuid väga palju.
Tasuta arstiabi
„Ei tasu ära unustada, et arstiabi, s.h. hambaravi oli täiesti tasuta, ka arstide koduvisiidid olid tasuta. Ravimid maksid kopikaid. Peale selle veel sanatooriumi ja puhkekodu tuusikud, lastelaagrid jne.“
Mäletan tööaastaid Eesti Televisioonis. Vana maja neljandal korrusel asus ametiühingu komitee. Tarvitses vaid minna ja endale tuusik mõnda sanatooriumisse kinni panna. Lõviosa maksis riik ehk ametiühing ja ühe osa puhkaja. Töö „Aktuaalse Kaamera“ toimetuses oli väga pingeline. Meenub, kuidas ühel õhtul peale saadet saatis peatoimetaja otse käsu korras kolm inimest Kääriku spordibaasi nädalaks puhkama. Et mingu ning kosutagu vaimu ja keha. Riigi kulul muidugi.
„Tööd oli nii et tapab, isa tegi sageli pikad päevad, hommikust kuni hilisõhtuni välja, et teenida rohkem raha meie maja valmis ehitamiseks. 400 rubla oli 70ndate keskel hea palk, kuid mitte üle mõistuse suur. Selle teenis välja isegi transporditööline vaguneid laadides, kes kõvasti tööle pihta andis. Kombainer kolhoosis võis viljalõikuse ajal saada 1000 rubla kuus, mida oli rohkem kui suure tehase direktoril.“
Kommentaari kommentaariks võib vaid öelda, tubli kombainer või majandi esimees olid rajoonis nii sissetuleku poolest kui sõnaõiguselt kõvemad käed, kui kohalik parteiboss. Kui mõni tuntud põllumees koosolekul häält tõstis, tähendas see probleemi lahendamist. Eesti Televisioonis oli igal esmaspäeval suur üle stuudioline koosolek, kus igaüks sõna võis saada ja juhtkonda kritiseerida, kuidas soovis. Töötajate kõik ettepanekud pandi kirja. Järgmisel koosolekul kandsid ülemused alandlikult ette, mida asja lahendamiseks tehtud või mitte.
„Samuti KGB ja partei roll polnud tavainimese jaoks sugugi nii suur, kui sellest praegu kaagutatakse. Kedagi see punane möla ei huvitanud ja tavalise töölise järel keegi ei nuhkinud. Ameerika Hääle kuulamise eest kedagi kinni ei pandud. Probleeme võis tekkida siis kui hakkasid keelatud raamatuid või artikleid levitama, suhtlesid dissidentidega vms.“
BBC poliitikasaated
Meie peres kuulati Ameerika Häält, nii palju kui segajad lubasid lapsepõlvest peale, kuni uue Eesti tulekuni. Poistega sai kuulatud rohkem BBC saateid ja ikka nii, et kõlar aknale, et aias ka kuulda oleks. Kuldseil kuuekümnendail Nõmme Gümnaasiumis õppides ja hiljem TPIs olid BBC legendaarse kommentaatori Anatoli Goldbergi esinemised noorte poliitikahuviliste peamiseks kõneaineks.
„See, et elu oli stabiilne, ei kuulu isegi vaidlustamisele. Ka raha oli kuni Gorba-aja lõpuni väga stabiilne ja kes tööd viitsis teha, teenis palju rohkem kui esmatarbimisest üle jäi. Praegu võib tavaline tööline rabada end kasvõi lolliks, esmavajadustest ei jää üle midagi ja 500 euroste palkadega ei ehita endale maja ega osta korterit.“ Polegi nagu midagi kommenteerida.
„Võis elada, lapsed olid suvel Valkla pioneerilaagris, üks kuu maksis mingi 25-30rbl. Meri, päike ja mängud, neli korda päevas söök, spordivõistlused ja lõkkeõhtud - ilus ja muretu lapsepõlv. Aga täna - mida meie lapsed näevad? Olen juba aastaid raske liikumispuudega vanaduspensionär ja võin täie tõsidusega öelda, et võrreldes tollase ajaga ma praegu lihtsalt eksisteerin ning ei saa endale sageli lubada kõige elementaarsemat.“
Nii lastelaagrite, kui õpilas- ja üliõpilasmaleva kohti jätkus kõigile. Majandid ootasid malevlasi, nendega oli elu maal lõbusam. Noored said muidugi hea töökasvatuse ning ettekujutuse töömehe elust.
Kõmu tekitanud loo autor, ajaloolane Kiis nimetab kümnenda müüdina kirikus käimise keelamist. „Nõukogude ajal oli kirikus käimine keelatud. Nõukamütoloogia kubiseb lugudest jõulude ajal salaja kirikus käimisest, sellest, kuidas ümber sakraalhoone luurasid kurjad õpetajad, komsomolkused ja kaagebeelased.“
Jõulude ajal kirikusse
Nagu eelmised üheksa müüti, annab autor ka sellele omapoolse selgituse: „Jõulude ajal kirikus käimine polnudki niiväga erandlik kui tagantjärgi tundub, seda tehti üsnagi avalikult ja sellest kirjutati näiteks ilukirjandusteostes. Samas muidugi, kirikus käimine võis olla üks rida paturegistris, kui oli vaja persoonist kusagil (õppeasutuses, töökohas, komsomolis, Parteis) lahti saada.“
Mulle tundub see väga tasakaaluka selgitusena. Ise olen noorepõlvest peale kirikus käinud ja ei mäleta ma ainsatki juhust, et keegi mulle seda tööl ette oleks heitnud. Nõukogude ajal sai noorte seas kiriku külastamine isegi omamoodi moejooneks. Tallinnas oli Mere puiestee pühakoda minu ajal noorte seas väga populaarne. Seal peeti väga põnevaid jutlusi, mis kaugeltki ametliku maailmavaatega kokku ei läinud.
Eks nii meenutades tundub kauge nooruse aeg ilusam, kui ta ehk päriselt oli. Kuid oma elus midagi koledat meenutada ka pole. Ülikoolide uksed tasuta haridusega olid noorte ees lahti, tasuta oli arstiabi, prii hambaravi, viimase keskmise palga suurune pension - need on asjad, mis meelde tulevad. Loomulikult on poliitiline olukord, vabadus ja inimõigused omaette teema, aga sellest mõnes teises loos - ajaloolane Margus Kiis oma loos neid ju samuti ei puudutanud.
Rääkides aga sissetulekust, oli ajakirjaniku palk nõukogude ajal soliidne. Vabalt võis põhitöö kõrvalt kõikidele väljaannetele kaastööd teha, nii palju kui jõudsid. Honorarid moodustasid vähemalt pool põhipalgast. Kuid jah, banaane ei olnud saada ja välismaale turismireisile sai vaid komsomoli Sputniku firma kaudu. Jõuludeks verivorsti ostmiseks tuli turul sabas seista ja jõulupuud tuli ka järjekorras oodata.
Nõukogude aeg oli minu noorus, aga noorus jääb ju alati ilusamana meelde, kui tegelik elu seda oli... Mis puutub toonase elu meenutamisse, siis minu meelest on see ju tore. Peaksime üle saama neist müütidest, et siis kõik nii kole oli. Kardan, et sama võib mõni järgmine põlvkond ka tänasest päevast rääkida. Lisaks ei maksa kedagi hukka mõista, kui keegi oma isikliku arvamuse või elutarga kogemusega välja tuleb. Ärgem ehmugem, et see ei lähe alati valitseva mõttelaadiga kokku. Õigus on kõigil, mis sest, et igaühel omamoodi!
