Linnar Priimägi: Päevapoliitika mürataust
Traditsiooniline info- ja kommunikatsiooniteooria nimetab müraks seda adressaadini jõudva sõnumi osa, mis takistab tal sõnumist õigesti aru saamist.
Vene etnoloog ja lingvist Juri Knorozov osutas teistsugusele mürale, mille ta nimetas fastsinatsiooniks: see on käsitatav sõnumiosana, mida informatsiooniteooria aparaadiga üldse ei anna kirjeldada ja mis mitte ei suurenda, vaid hoopis vähendab valesti arusaamise võimalust. Kommunikatsiooniteooria seisukohalt on niisiis tegu kasuliku müraga.
Säärane tugimüra on näiteks keele liiasus. Et ainult kaashäälikutest koosnevat aapejada „vnkr sdb md td” ei mõistetaks mitte esimese hooga kohe: „vanker sõidab mööda teed”, selleks tuleb kasutada (iseenesest liiaseid) vokaale: „vanakuri sdb md td” või – edastamaks veelgi vähem tõenäolist, aga sugugi mitte mõttetut sõnumit – minna täishäälikutes veelgi liiasemaks: „voonakari seedib muud tõde”.
Samasugune tugimüra on näiteks raskesti- või mitmetähenduslikult tõlgitavate võõrsõnade lülitus tõlke teksti: „Fjodor Sologubi romaan „Saatanasigidik” (vn Мелкий бес)”. Sergei Eisenstein tahtis tugimüra tekitada kinoekraaniga, mis filmi käigus muudaks oma kuju. Samuti võib tugimürana käsitada ladina-ameerika seebiooperite (hisp telenovela) teksti – ekraanil toimuvast ja räägitavast saab vaataja aru ka häält tummaks keerates, pelgalt tegelaskujude miimika ja žestide põhjal. Näiteid võib tuua veelgi, aga propagandateooriat huvitab eelkõige tugimüra ja prügimüra poliitikas.
Prügimüra peetakse traditsioonilises kommunikatsioonimudelis kanali omaduseks (nii nagu elektritakistus on voolujuhtme omadus). Tugimüra seevastu paigutuks lahtrisse, mida traditsiooniline kommunikatsiooniteooria kutsub sõnumit adekvaatselt mõista aitavaks „kontekstiks”. Neid seob antud juhul see, et propagandas, eriti ilmselt religioosses ja poliitilises, ongi adressaadi (üksikisiku) teadvusse jõudvaks kanaliks sõnumi leviku sotsiaalne kontekst. Kontekstikanalis segunevad aitav ja segav müra. Teisisõnu: sotsiaalne kontekst kas puhastab propagandisti sõnumit tugimürana või risustab seda prügimürana.
Tolle sotsiaalse konteksti oluline peegel ja näitelava on ajakirjandus. Just ajakirjanduses ilmuvad ning muutuvad kuuldavaks tugimüra ja prügimüra. Eelkõige netikommentaarides, aga üha selgemini ka toimetuse materjalides. Miks? Sest ajakirjandus vahendab stiihilist kollektiivset arvamust ning just too jagunebki tugi- või prügimüraks (arvamus ei saa olla neutraalne ega kõrvaline – seda saab olla vaid arvamuse puudus).
Kahe müratüübi vahekorda ühiskonnas reguleerib arvamusliider, kujundades avaliku arvamuse. Avalik arvamus on niisiis arvamusliidri mõjul nivelleerunud/nivelleeritud ja suunatavaks muutunud/muudetud stiihiline kollektiivne arvamus. Ma ei näe praeguste eesti ajakirjanike hulgas arvamusliidreid, küll aga märkan tugimüra kasvu mõnele varem tõrjutud vaatele (pronksiöö aastapäeva aegsed ootamatult kriitilised arutelud Postimehes, Priit Simsoni „Euroga ja eurota” 17. juuli Eesti Päevalehes turgatavad kohe meelde).
Andrus Ansipi valitsuse majanduspoliitika („a-poliitika”) tugimüra võimenduseks ning avaliku arvamuse kujundajaks lükati viimati ette siin läbisõidul viibiv Steve Forbes. Seepeale osutas Edgar Savisaar („e-poliitik”), et too ameerika ajakirjandusärikas ei ole Eesti ühiskonnas mingi arvamusliider – ja propagandistlik tulemus jäi tõesti nadiks. Kuid nüüd jõudsime jutuga in medias res.
Eesti ühiskonnas valitseb praegu kummaline seis. Avalikku propagandasõda a-leeri ning e-leeri vahel ei käi. Ansip ütles kunagi otse, et ta lihtsalt ei loe Savisaare sõnavõtte, teda ei huvita. Teisalt on mind imestama pannud, miks Savisaar jätab järjest kasutamata propagandistlikult soodsad söödud, mida vastasleer talle lahkesti pakub. Mida ta ootab?
Ilmselt paistabki e-leer pisitasa kasvatavat tugimüra oma sõnumite sotsiaalses kontekstis – reegli järgi: „Ära sekku, ära takista vastasel end kompromiteerimast – iga tema vääratus neutraliseerib sotsiaalselt mitu sinu möödalasku!” Ooterežiimil ei peeta propagandasõda, tarvis on tegelda omaenda vaadete levituse, agitatsiooniga.
Agitatsioon on propaganda, mida tehakse, kui (või: just kui) vastast poleks olemas. Sedasama näib praktiseerivat a-leer, eirates opositsiooni. Kumbki räägib omast asjast. Just nagu kedrataks kaht kõrvutist monoloogi, püüdes teineteisega võistu kujundada stiihilisest arvamusest avalikku. Tolles kollektiivse arvamuse stiihias on kummagi esmaseks toormeks oma tugimüra.
Pangem tähele: prügimüra ei ole mitte vastase vastupropaganda, vaid ballast stiihilise kollektiivse arvamusena, mis sihilikult või juhuslikult takistab agitaatori sõnumit pärale jõudmast. Tugi- ja prügi- ei ole sümmeetriliselt vastanduvad mõisted ja need kaks kontot on kummalgi eraldi. Ansipi ja Savisaare vahel ei raksa praegu kokku mitte rusikad, vaid kumbki plaksutab omasoodu ühe käega. Tuntud zen-budistlik kōan küsib: „Mis häält teeb ühe käe plaks?” – „Eks ikka „plaks!”,” oleks õige vastus propagandateoorias, „küsimuses see ju kõlaski juba!“ Võidab too, kelle tugimüra kujuneb avalikuks arvamuseks.
Mulle näib, et Eesti Vabariigis viimati hoogustunud juttudes „infosõjast” peetakse silmas üksnes prügimüra, mis ummistab serverid. Selle vastu tahetakse võidelda. Samas ei osata tekitada ega suunata tugimüra. See propagandistlik suutmatus ähvardab viia riigi sise- ja välismaine pankrotti.
Siin visandatu on muidugi ainult üks Eesti ühiskonna praeguse seisu mudeleid. Ilmselt kehtib see just vaherahu perioodil kahtede valimiste vahel. Järgmise suve lõpus, kohalike valimiste eel, on vaherahul lõpp, agitatsioon läbi ja läheb propagandasõjaks. Meid ootavad ees huvitavad ajad.
(Autor on propagandatehnikate õppejõud Tallinna Ülikooli Kommunikatsiooniinstituudis.)
