Jevgeni Krištafovitš: Punane terror vene koolis
Tallinna ja Narva venekeelsetes koolides on õhkkond nagu aastal 1941 - üleöö viiakse minema eestimeelsed direktorid. Allesjäänuid survestatakse töötama Eesti Vabariigi vastu.
Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart vallandab Ehte Humanitaargümnaasiumi direktrissi Anastassia Valužina. Viimane rääkis avameelselt ajakirjandusele, kuidas Keskerakond üritab hoolekogude kaudu torpedeerida üleminekut eestikeelsele õppele. Narvas vabastati koolipapa Arno Timoškin, kelle käe all juurutati aktiivselt eestikeelset õpet.
Tallinn ja Narva käivad Eesti riigiga kohut viieteistkümne kooli pärast, kelle hoolekogud avaldasid soovi jätkata venekeelse õppega. Valitsus seda ei lubanud, kuna koolide arengukavad on vastuolus hoolekogude otsustega. Lisaks on 14 gümnaasiumi 15-st saanud rahalist tuge eestikeelsele õppele üleminekuks summas 75 kuni 750 tuhat krooni.
Kõlvart ja tema agarad kaasvõitlejad Yana Toom ning Mihhail Stalnuhhin viitavad põhiseaduse paragrahv 37 lõikele 4, mille järgi õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus. Vähemusrahvuse õppeasutuseks peavad nad seejuures igat munitsipaalkooli, kus hoolekogus on piisavalt eestikeelse hariduse vastaseid.
Probleem on hoiakutes?
Ainuke kool, kellele valitsus andis erandi eestikeelsest õppest loobumiseks gümnaasiumiastmes on Tallinna Saksa Gümnaasium. Kindlasti mitte seetõttu, et tegemist on vähemusrahvuse õppeasutusega. Saksakeelne õppe on seal ettenähtud vastavalt Eesti Vabariigi ja Saksa Liitvabariigi haridusleppele.
Venekeelsetes koolides on olukord teine. Kooli lõpetanutel on eesti keelega suured raskused. Riigikeele oskusnõudeks põhikooli lõpus on seatud B1-tase ja gümnaasiumi lõpus B2, mille saavutavad ligikaudu vaid pooled lõpetajad. Võrdluseks, Tartu Ülikool nõuab sisseastumisel keeleoskust tasemel C1.
Probleemi olemasolule viitas ka Inimõiguste Instituut, kes näeb selles olulist inimõiguste rikkumist Eesti lõimumispoliitikas. Paraku ei taga vene kooli õppekavad lõpetajatele eesti kooli lõpetajatega võrdseid võimalusi. Tagajärjeks on takistused nii õppimises kui ka töökoha valikul. Haridusministeerium näeb põhiprobleemi pigem hoiakutes ja suhtumistes, viidates lõimumismonitooringu tulemustele.
Hoiakud, peab tõdema, tõhusat keeleõpet ei soodusta. Avalik võim omavalitsuste tasemel võitleb häbematult eestikeelse õppe vastu. Tallinn on valmis moodustama isegi venekeelseid erakoole, et umbkeelsust säilitada. Õiguskantsleri abiga õnnestus viimane plaan läbi kukutada.
Mõttetu võidujooks keskvõimuga
Olukord on iseenesest skisofreeniline. Selle asemel, et keskenduda konkreetsete probleemide lahendamisele ja muukeelse haridusvaldkonna korrastamisele, tegelevad kaks suurt omavalitsust – Tallinn ja Narva – keskvõimuga täiesti mõttetu võidujooksuga.
Mõistagi on see võidujooks kasulik Keskerakonnale, sest see annab neile võimaluse esineda valijaskonna huvide kaitsjana. Venekeelne ajakirjandus, mis on läbi ja lõhki parteiline, seda muidugi soosib. PBK saab Tallinna linnakantselei kaudu kümned tuhanded eurosid propagandasaadete tegemiseks, edastades sihikindlalt vale informatsiooni, et kooli õppekeelt valibki hoolekogu.
Aga veel kaugemale läks ajaleht Den za Dnjom, kes nimetab igal nädalal vene rahva põhivaenlase rubriigis “Häbipost”. Selle aunimetuse pälvis hiljuti õiguskantsler Indrek Teder, kes tegi Riigikogule ettepaneku muuta erakooli seadust. Leht süüdistas Tederit, et ta “kaitseb võimude omavoli riigi elanike põhiseaduslikest õigustest”.
Kahtlemata tuleb mõista ka neid lapsevanemaid, kes on mures muukeelse kooli hariduse kvaliteedi pärast. Viimased PISA uuringud näitavad selget tendentsi, et venekeelne kool on oma tulemustega eestikeelsest koolist oluliselt maha jäänud. Eestikeelse aineõppe rakendamine toimuks seal palju edukamalt, kui üldine hariduskvaliteet oleks kõrgem. Kui põhikooli vilistlane ei oska kolme sõna ühes lauses õigesse järjekorda panna, siis see ei anna kõrvaltvaatajatele erilist optimismi ükskõik millise keelereformi potentsiaali osas. Seega, probleemid, millele viitab Inimõiguste Instituut, on muukeelse kooli jaoks elulise tähtsusega.
Kool kui paanikaosakond
Ja selles ei ole otseselt süüdi Kõlvart ega Toom. Selle eest peavad vastutust kandma kõik haridusministrid, kes viimase 20 aasta jooksul vaatasid muukeelse hariduse arengule läbi sõrmede või poliitilistel kaalutlustel vältisid vajalike otsuste tegemist. Tänu sellele juhitakse vene koole kui paanikaosakondi, millest poliitilist profiiti lõikavad kahtlase mainega tegelased.
Muidugi viiakse hariduse kvaliteet kiiresti alla, kui muude probleemide kõrval tuuakse jõuliselt esile poliitiline aspekt, mille tagajärjel koolidirektorid enam ametis ei püsi, kui keelduvad partei käske täitmast. Selles mõttes on Tallinna ja Narva linnavalitsuste tegevus lausa kuritegelik ning selle vastu tuleb kiiremas korras lahendus leida. Kasvõi riigistada muukeelsed koolid, kui muu ei aita. Poliitiliste lahingute pidamine koolikoridorides tuleb keelata.
Ise lõpetasin kümme aastat tagasi Ehte Humanitaargümnaasiumi, kus praegune koolidirektor peab integratsiooni nimel linnavalitsusega pühasse lahingusse astuma. Mind võeti selles koolis oktoobrilapseks aastal 1992. Kooli kõrval asuva garaažiboksi seinal on tänagi selgelt näha kirjutatud loosung: “Голосуйте за Когана” (noortele: Jevgeni Kogan oli Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise vastu võidelnud Interliikumise juht).
Sellises koolis ei juhtu fundamentaalsed muutused üleöö. Aga meie ühiskonna huvides on kaitsta neid uute Koganite ja interliikumiste vastu, kes näevad seal head keskkonda, et riputada kooli katusele punalipp, valge lint ja mida iganes veel. Kodurahu sõltub olulisel määral sellest, kas me suudame koolide vastu suunatud terrorit lõpetada või jääme seda lihtsalt kõrvalt vaatama.
(Autor on ühenduse Vaba Isamaaline Kodanik liige.)
