JUHTKIRI: Kanistri võtsime, aga õnge või kala asemele ei anna
Maksuameti Saksalikku ordnung-it on muidugi lust pealt vaadata – pahad kütusekantijad on liistule tõmmatud ja piirijärjekorrad varasemast kohati neli korda lühemad. Aga tagajärje likvideerimine ei lahenda probleemi. Veel täna helbime suppi, mille keetmine sai alguse 90ndatel majanduse ümberstruktureerimise tagajärjel – töötus suurenes, sest seniste oskustega inimesi enam ei vajatud.
Täna on paljud endised „kütuseärimehed“ sama küsimuse ees – senine „eriala“ tuleb uue vastu vahetada. Mida siis teha? Viljeleda naturaalmajandust? Müüa Leningradi turul kurke, nagu nõukaajal? Või valida mõni muu elukutse lubatu-lubamatu piiri balansseerides? Aga Luhamaa piiripunkt, kus kütust vedavate autode arv on vähenenud peaaegu 100 protsenti, asub Võrumaal, mis on Eestis esirinnas pikaajalise töötuse poolest...
Aga ikkagi - mida siis teha? Programm „Tallinn aitab“ lõi Tallinna linna elanikele umbes 2000 sotsiaalset töökohta. Hiljuti pakuti välja koristaja ning haljastus- ja heakorratöötaja ametipostid, kus brutopalk on 290 eurot. Arvestades, et mõni tubli kütusevedaja ületas kuu jooksul piiri peaaegu sada korda, teenis ta tõenäoliselt tuhandeid eurosid kasumit ja 290 eurot bruto tundub selle kõrval... arvestatava elatustaseme langusena, kui viisakalt väljenduda.
Nagu eelnevast näha, heidab võitlus illegaalse kütuseäriga koormatäie kive Eesti regionaal- ja hariduspoliitika kapsaaeda. Kahe kümnendi jooksul on ääremaastumine ja kahe Eesti omavaheline vahe kiirenenud-suurenenud-laienenud. Kuid ehk on abi Reformierakonna Riigireformi plaanist? Nagu välja reklaamitud, esitab justiitsminister juulis või augustis erakondadele, MTÜdele, kohalikele omavalitsustele ja teistele asjast huvitatud osapooltele kolm küsimust: a) milline oleks ideaalne Eesti, b) mida on vaja selleks teha ja c) mida olete valmis ise tegema?
Nagu tänasest Eesti Päevalehest lugeda võime, annab justiitsminister samal ajal Riigireformi plaani esitlemisega prokuratuurile Silvergate'i ehk erakondade ebaseadusliku rahastamise kohta ütlusi. Jättes kõrvale selle, miks pole kahe kuu jooksul suudetud ministrit ülekuulamisele kutsuda, võib vaid imetlusega vaadata, kuidas luuakse ametnike kollektiivpuhkuse, ajakirjandusliku hapukurgihooaja ja prokuratuuri huvi kulminatsiooni hetkel tervet Eesti riiki puudutav kattevari ühe poliitiku ja erakonna kaitsmiseks.
Kõige selle juures on kurb see, et osa riigi juhtkonnast tegeleb oma kodanike probleemidega tegelemise asemel iseenda probleemidega. Ja see on meie kõigi probleem.
Mida sellises olukorras teha? Üks võimalus on see, et kui justiitsminister juulis-augustis küsib, siis kirjutage talle, milline on ideaalne Eesti, mida on selleks vaja teha ja mida te selleks olete valmis tegema. Ehk ta siis mõtleb veidi elu ja asjade üle...
