Toomas Alatalu: Kas Süüria kodusõda saab lõpu?
Karta on, et pärast viimast tapatööd ehk nelja kindrali ja nende lähemate abiliste õhkimist (mida sama päeva õhtul taunis ÜRO peasekretär ja see on detail, mida ühesuunalises müras tasub siiski märgata) järgnevad kättemaksulained, mis kulmineeruvad ühe poole võiduga.
Tegelikult üritati sama seltskonda – kaitseminister Daoud Rajha'd, presidendi õemees Shewkat ja teisi Allahi juurde saata juba 19. mail mürgi abil (küllalt levinud relv Lähis-Idas, mille elavaks kehastuseks ehk üleelanuks on Hamasi liider). Mürgitamiskatse nurjumisega seostatakse 23. mail toimunud (arusaamatut) veresauna Houlas. Teine katse lõhkeainega kaitseministrit rünnata siis õnnestus.
Tuleviku mõttes on aga konkreetsetest isikutest olulisem nende usuline tagapõhi. Nimelt on Süürias võim teatavasti shiiade alaviidi sekti käes, kes moodustavad vaid 12% elanikkonnast, aga annavad 80% jõustruktuuride isikkoosseisust. Sekt laveerib oskuslikult teiste usurühmade ladvikute vahel ammu väljakujunenud ametikohtade jagamise põhimõtetest lähtudes. Mõnda ametit võib pidada pärilikuks (välisministriks kristlased – praegu Walid Moullam), kuid jõustruktuuride tipus käib ka roteerumine usurühmade vahel.
Tapetud kaitseministri, kristlase Daoud Rajha asemele määrati (ettenähtult!) kindralstaabi ülem, sunni Fahd al-Freij ja nüüd on küsimus selles, millisest usugrupist tuleb järgmine staabiülem (edutatakse jõuüksuste juhtide hulgast). Olgu täpsustatud, et kristlasi on riigis 10%, sunnisid tervelt 74% ja just sunniitide hulgast on pärit viimastel nädalatel ülestõusnutega liitunud ohvitserid, näiteks endise kaitseministri kindral Tlass'i poeg.
Ent sunnid on ka rohkem kurdideks nimetatavad ja nood on lojaalsed Assadile. Nii on teated ühe Süüria-Iraagi piiripunkti vallutamisest ülestõusnute poolt pigem mõlema riigi kurdide ühisüritus omariikluse projekti „Kurdistan“ raames. Sunnid on ka turkmeenid (üks hukkunud endistest kaitseministritest oli nende mees) ja tserkessid (Venemaalt Shamiili kaotuse järel 1864. aastal lahkunud rahvas, kelledest muuhulgas koosneb Jordaania kuninga kaardivägi).
Võib väita, et Assadi saatus sõltub sellest, millise lojaalsuse ja mõjuga mehed asuvad vabanenud ametikohtadele ning kui määrav neile on Liibüa fenomen ehk kaotaja kaotab kõik, mille suunas sündmused praegu arenevad. Samas püsib ka lootus, et võib toimuda pöördumine Jeemeni teele, kus kodusõda lõppes viigiga ja pooltele põhipositsioonide säilimisega.
Selle teise variandi kasuks rääkivaid nihkeid on tegelikult rohkem, kui propagandamüra läbi laseb. Tõepoolest on olemas Süüria sõprade klubi, mille kolmele kogunemisele (24.02, 2.04, 6.07) on tulnud üle 100 riigi esindaja, sest Eesti välisministri Urmas Paeti sõnul saavad „ÜRO Julgeolekunõukogusse mittekuuluvad riigid seal pakkuda oma lahendusi Süüria konfliktile.“
Paraku pole neid pakkumisi kusagil näha ja pigem kasutavad suurriigid, eeskätt USA neid kohtumisi verbaalseteks rünnakuteks Moskva ja Pekingi vastu, kes ei lase ÜRO Julgeolekunõukogus läbi resolutsioone, mis lubaksid välisjõududel sekkuda avalikult sealsesse kodusõtta. Mitteametlikult see mõistagi käib, sest mainitud kohtumistel on kohal Süüria opositsiooni esindajad ja toetuse lubamine neil pole ainult deklaratiivne, vaid ka praktiline.
Samas on reaalsetel poliitikategijatel selge, et Euroopa suurriigid, kes juba kõrvetasid oma näpud Araabia kevadega ja kellel on kodus probleeme kuhjaga, ei kipugi midagi otsustavat ette võtma. 2012. aasta on USA presidendivalimiste aasta ning Lähis-Ida võtmeprobleemist taktikaliselt tagasitõmbunud Washington (riigisekretär Clinton käis Iisraelis viimati septembris 2010!) vajab foorumit, kus pidada sõnasõda Venemaaga. Reaalseid asju liigutatakse mõistagi muudes formaatides.
Muude formaatide all pean silmas eeskätt ÜRO ja Araabia Liiga esindaja, endise ÜRO peasekretäri Kofi Annani missiooni, millele anti mandaat 24.02. Selle alusel saadeti Süüriasse 300 ÜRO vaatlejat, kellede viibimist seal tõenäoliselt pikendatakse. (Muide, hiljutisest Julgeolekunõukogu hääletusest on Moskva ja Pekingi vetode kõrval oluline ka Pakistani ja Lõuna-Aafrika erapooletus).
Võiks öelda, et paremat kattevarjet suurriikide välisele mitteosalemisele ja sisulisele mittetegutsemisele on raske välja mõelda. New Yorgis peetud kirglike kõnede lõpus kõlas reeglina fraas „Aga meil on õnneks olemas Annani missioon!“. Ikkagi ÜRO! Mõistagi ei tee see missioon eriti midagi, lihtsalt süürlased ise maksavad oma verega kinni režiimi vahetamise katse olukorras, kus vahetamiseks vajalikku rahva toetust katset alustades polnud!
Süürias toimuv on klassikaline näide ülemkihtide ja vastasleeri teineteist arvestavast tegutsemisest tekkivas revolutsioonilises situatsioonis. Mõistagi püüab võim (ülemkihid) eeskätt oma tugevust näidata ja uut legitiimsust saada – jaanuaris kuulutati välja ja 26. veebruaril toimus rahvahääletus uue põhiseaduse üle. Võimu samme ennetades saavutasid ülestõusnud „Süüria sõprade klubi“ loomise kaks päeva varem ja ka suurriigid lõid Annani missiooni 24. veebruaril.
Annani missioon hakkas tegutsema aprillis ja 7. mail suutis Süüria režiim läbi viia (mitmeparteilised) parlamendivalimised. Järgnesid kulissidetagused manööverdamised, ent siis tuli ülal jutuks olnud mürgitamiskatse ja 25. mail teatas Süüria vaba armee Annani plaanist lahkumisest.
Sealtpeale on sündmused läinud vaid ühes suunas, ehkki president Assadi lause „Kui meie vastu on vallandatud sõda, siis tuleb see võita!“ kõlas alles kuu aega hiljem (27.06). Leppimiskatseist olgu märgitud viivitus Süüria uue valitsuse loomisega – see kuulutati välja 6.06 ehk nädal pärast seda, kui paika pandi Süüria lahenduse ülal mainituist peamine formaat – suurriikide ja valitud seltskonna dialoog Genfis (30. mai). Osalejateks olid viie suurriigi välisministrid pluss Türgi, Kuveidi ja Katari esindajad, sealjuures figureerisid viimase hetkeni osalejate nimekirjas ka Iraani ja Saudi Araabia ministrid.
Kuigi USA (ja Iisraeli) vastuseisu tõttu jäeti (shiaalik) Iraan eemale (mis tähendas ka sunniitluse keskuse Saudi Araabia välistamist), ei maksa unustada, et Annani viimane sõit läks nii Damaskusesse kui Teherani ja et Teheran pakkus end Süüria vaenupoolte kohtumispaigaks. Elik USA valitsuse positsioon pole sugugi nii ühene nagu teatud propagandakanalid seda edastavad.
Tasub süüvida detaili, et kui riigisekretär Clinton nüüd lõpuks ka uuesti Iisraeli tuli (16.07), saabus ta sinna kohtumiselt muslimivennast Egiptuse presidendi ja ka Sõjanõukogu esimehega. Muide – USA administratsioon võttis muslimivendade esindajad vastu juba aprillis ehk siis enne presidendivalimisi Egiptuses. Clintoni saabumise päeval lubas aga Iisrael esmakordselt pärast 2007. aastat Gazast pärit omastel külastada oma Iisraeli vanglates asuvaid sugulasi. Loogiline käik, sest kui kogu Iisraeli ümbruskond on järsult muutunud, peab muutuma ka Iisraeli välispoliitika.
Kõigele lisaks tasub jälgida ka Iisraeli valitsuskriisi, mis puhkes kohe pärast Clintoni lahkumist küll sisepoliitilisel ajendil, ent kui nüüdseks valitsusest lahkunud Kadima partei (viimastel Iisraeli valimistel oli too Tzipi Livni juhituna aldis kokkulepeteks Palestiina juhtidega) liider Mofaz kuu aega tagasi Washingtonis viibis, astus teisejärguliste tegelaste kohtumisele ootamatult sisse Obama, et just temaga kõneleda.
Genfi seltskonna juurde tagasi pöördudes oli tunnuslik, et 18. juulil ruttas Moskvasse Türgi peaminister Erdogan. Ta on kiirelt tõusnud Araabia kevade suurliigutajaks piirkonnas ja tema kõnelustel Putiniga kõlas taas motiiv Annani missiooni jätkamisest ja kõigi (kohalike) asjaosaliste kaasamisest vägivalla lõpetamiseks Süürias. Võib eeldada, et tausttegevuses saab otsustavaks just Genfi formaat. Süürias endas on aga kõik võimalik, sest on hulgaliselt neid, kel on palju kaotada . Nii on kasutusel kõik alates mürgist ja enesetapurünnakutest.
