Andres Raid: Õigus on sellel, kellel on rohkem õigusi
Hiljaaegu kirjutas alati suurepärane Asko Künnap Päevalehes sellest, kuidas kuskilt ilmus ametnik oma seadustega (loe: oma arusaamisega seadusest) ja temale vastu saamine on pea alati ülejõu käiv üritus. Asko sai pihta millelegi üliolulisele ja nii suurele, et seda küll nähakse, kuid tunnistada ja sõnastada, ammugi siis veel välja öelda, söandavad vaid vähesed.
Ja Künnapist paremini ei saagi: „Stenbocki maja katakombidest astus välja Ametnik ja hoidis käes Seadust. Ta oli nõus rääkima pori roosamannaks, laskma juristidel kontrollida eestikeelsete tegusõnade tegelikke tähendusi ja omistama žüriiliikmetele tagantjärele väiteid, millest need kuulnudki polnud. (...) Ametnik on asunud ennast kehtestama ja oma ametikohale kui sellisele mõtet otsima. Ja tal näib oma asja ajamiseks olevat tõesti väga-väga palju vaba aega.“
Kes on see abstraktne ametnik ja kelle sigitis ta on? Ta on tõesti vägev ja rahvas on sellega kas just leppinud, kuid harjunud kindlasti. Seda tõendab kasvõi see, et inimesed ei näe rahandusministri väljaütlemistes midagi imelikku, näiteks „Valitsus annab riigikogule võimaluse ESMi otsuste kohta seisukohta väljendada.“ Süvened ja hakkab jube – kes kellele võimaluse annab? Alluvussuhted vahepeal muutunud?!
Ametnikul tundub olevat õigus teatada kodanikule, et tuleb olla alandlik ( „Ivari Padar: Meil tuleb olla ESMi poolt“). Ametnik ise võib aga seadust suvaliselt tõlgendada. Kust tuleb tal selleks õigus?
Ametniku õigus
Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemis (mille alla kuulub ka Eesti õigussüsteem) jaotub õigus kahte suurde valdkonda, nimelt eraõiguseks ja avalikuks õiguseks. Süsteemi aluseks on Rooma õiguses, mis omakorda põhineb jumalikul algel ehk eeskätt inimlikkusel selle ülimas tähenduses.
Teisisõnu on seaduste aluseks väärtuste austamine ja ehkki väärtustest räägitakse meil igapäevaselt, on nendele samadele väärtustele nime andmisega suuri raskusi. Isegi meie õpetatud inimestega täidetud auditooriumides on sageli ehmatatud, kui kuuldakse esmakordselt terminit „aksioloogia“, mis klassikalist väärtusõpetust just tähistabki.
Väärtustest rääkides hakkavad meie ametnikud ja isegi pedagoogid tavaliselt rääkima midagi demokraatiast või avatud turumajandusest – kes midagi kuskilt on kuulnud ja kes kuidas millestki aru saab. Mingit poliitkorrektset udu aksioloogia meile ei õpeta ja selles süsteemis on ülimaks tõde kui selline, mida on aastatuhandeid otsitud (paljudel on selle leidmine ka õnneks läinud).
Aksioloogias on kõige ülimuslikum tõde, kuid väärtuseks on ka näiteks inimlik ausus, mis seisneb sageli julguses tunnistada, et sa millestki kas aru ei saa või kellegi teise käekäik sulle üldse korda ei lähe. Neid kategooriaid ei reguleeri aga ükski meie seadusandlik akt. Ja tõepoolest - meil ei ole töölt vabastatud või isegi karistatud ühtegi ametnikku, kes inimlikus mõttes on lihtsalt olematu ning kelle olemus seisneb hoiakute tõttu sigatsemises.
Ametnik kui ühiskonna teener
Ametnik (kes pikema demokraatiakogemusega riikides kannab nime public servant ehk ühiskondlik teener või ühiskonna teener) peab oma tegevuses rangelt lähtuma põhimõttest „kõik, mis pole õigusaktides lubatud, on keelatud“. See tähendab, et riigiametnike ja -asutuste pädevus on rangelt reguleeritud ning ülesandeid, mis selle pädevuse hulka ei kuulu, pole õigust täita.
Just selle viimasega on meie tänases Eestis väga tõsised probleemid. Meie tänased ametnikud on asunud seadust tõlgendama nii, et riigivõimul oleks „mugavam“ ja lihtsam oma tööd teha. Selline mugavus on võrreldav aga üle „nurkade sõitmisega“, mida tuvastas Saksamaa konstitutsioonikohus selle aasta juunis seoses ESMi lepinguga. Saksa konstitutsioonikohtu hinnangul on demokraatial oma hind, aga selleks hinnaks ei saa olla demokraatia piiramine inimõiguste hinnaga.
Seega esineb demokraatlikes riikides printsiip – kodanikule on lubatud kõik, mis pole seadusega keelatud. Ametnikule on keelatud kõik, mis pole seadusega lubatud.
Eestis on aga kahjuks juhtunud nii, et kodanikul on keelatud kõik, mis pole seadusega lubatud ning ametnikul on lubatud kõik, mis pole seadusega keelatud.
Riik kui selline taandub meil pisut utreeritult definitsioonini „ametnike kooslus, kel on õnnestunud oma huvidele riiklik staatus anda“. Ja lõpuks puust ja punaseks – klassikaliselt tähendab hea ametnik seda tegelast, kel on õnnestunud endale palka maksva rahva huvide eest võimalikult efektiivselt seista. Meil on paraku ametnik sageli tegelane, kes ei lähe teenistusse, vaid tööle ja kel on õnnestunud vastupidine – rahvas ülima efektiivsusega omaenda huvide ette rakendada. Tulemus on leppimine sellega, et ametnik teatab tööandja probleemidele lahendust otsides esmalt, kuidas midagi teha ei saa. Tjah, teadasaamise soov on teadupärast porno ning ametniku saab paraku kangutada vaid teine ametnik...
