Heiki Suurkask kirjutab revolutsioonidest Eestis ja mujal maailmas
Kui Araabia kevad mullu lahti läks, oli tegemist poliitiliselt ebakorrektse sündmusega. Enesest lugupidavad meediakanalid ei pidanud ilusaks kirjutada, et võimud käskisid tankikahuritest rahumeelseid meeleavaldajaid tulistada. Ikka kirjutati, et omavahelistes kokkupõrgetes said inimesed surma, ka siis kui kuul tuli armee snaipripüssist mõne maja katuselt. Ja võim oli alati legitiimne, sest need, kes selle vahetamist nõudsid, said kohe külge mässuliste-äärmuslaste sildi.
Ka Eestis on suhtumine Araabia kevadesse alanud samastumisest võimuga. Ükspuha, et see võim oli haaratud ebaseaduslikult, et see võim tegeles avalikult terrorismiga, nagu Liibüas või Süürias, et see võim piinas ja varastas nagu Egiptuses, Liibüas või Jeemenis, et sellel võimul puudus igasugune mandaat riike valitseda, kuigi Iraagis lasi Saddam Hussein kirjutada, et teda valis sada protsenti valijaist.
Vale ja vägivald on sellise võimu alustalad, austus inimelu vastu on kadunud ja terrorism tõstab veelgi enam pead. Lääne ühiskond ei suuda isegi ette kujutada, mida Araabiamaad eelmistel aastakümnetel üle on elanud. Nõukogude inimesel (no ütleme siis viisakamalt: „nõukogude kasvatusega inimesel“, ehkki kellel meist sealt midagi külge poleks jäänud) on lihtsam samastuda isevalitsejatega Liibüas või Süürias, sest esindasid nad ju „vennalikku sotsialismileeri.“
Kahepäine kotkas ning sirp ja vasar
Kunagi üritati ka seal heaolu saavutada, paraku asendus putšiga haaratud võim alati vajadusega end kümne küünega võimu küljes kinni hoida. Nii kehtestati üheparteiline süsteem või militaarhunta, mis sai end võimul hoida vaid teisitimõtlemist veriselt maha surudes, vanglates piinates või lausa massimõrvu korraldades. Ja need on asjad, mida me siiski ei peaks õigustama.
Revolutsioon vajab midagi enamat kui vaid ohvitseride riigipööre. Revolutsioon on oma olemuselt masside liikumine. Selleks, et revolutsiooni mõista, peab olema selle ise läbi elanud. Ja soovitavalt mitte valitseva partei liikme rollis. Sest kui sa oled võimul, siis sa kardad kukutamist, kuid kui sa oled tänavail ja tunned, et võimul pole sinust sooja ega külma, leiad sa palju kergemini, et võim vajab muutmist.
Eestis on nähtud revolutsiooni kaks korda – kevadel 1917, kui vajas seljast tõukamist kahepäine kotkas ja suvel 1988, kui vajas seljast tõukamist sirp ja vasar. 1917. aastal nähti meilgi vägivallatsevaid jõude - enamlasi, 1988. aastal aga internatse. Sama moodi näeme Araabia kevades oma veriseid eesmärke ajamas al-Qaida pooldajaid. Kuid mitte need polnud revolutsiooni käivitavad jõud.
Laulev revolutsioon on meil ju juba unustatud. Araabia kevadesse suhtumisel oleme lasknud end jälle mõjutada oma punasest minevikust. Me samastume ikka kergemini despootliku võimuga ega mõista tavalist inimest Kairo, Tripoli või Damaskuse tänavail. Sest mütoloogia ju ütleb, et despootliku võimu vastas olevat midagi veel hullemat. Et kohe kehtestatakse Talibani-taolised võimuskeemid, et kohe hakkavad tuumapommid Euroopa poole lendama. Ja „ei ole ju võimalik,“ et keegi seal taotleks läänelikumat ühiskonda, nõukogude inimene sellist asja lihtsalt ei mõista.
Liibüa - parim tankide kokkuostja maailmas
Islamism on sama lai mõiste kui Euroopas sotsialism – igaüks arvab, et šariaat toob õiglasema ühiskonna, pettumus loosungites tuleb alles hiljem. Aga talibanlik vaesus kõrvuti saudiaraabialiku jõukusega – see valik on praegu saamas järjekordse lahenduse. Ei tule Talibani võimule Egiptuses, ei tule Talibani Liibüas, tuli küll osas Somaalias, aga mitte araabia kevade tõttu, vaid kiuste.
Mütoloogia, et Araabia kevad toob võimule uusi türanne, on levima hakanud Venemaa meediast, kus Gaddafi kukkumise järel tekkinud kibestumise tõttu kostabki vaid hädaldamist, sest Moskva kaotas parima tankide kokkuostja maailmas. Süüria võimu langemise järel kaotaks Moskva teise tankihuvilise. (Nagu teada, mäletavad liibüalased ja süürialased üsna detailselt, kuidas Moskva palestiina terroriste välja õpetas ja seega üleilmse nuhtluse valla päästis.)
Liibüa sündmustesse suhtumine on ka Eestis omandanud üsna veidraid jooni – nõukainertsist ajendatuna on nutetud taga Lockerbie terroristi Muammar Gaddafit, kes suunas tankikahurid relvastamata meeleavaldajate pihta. Teda oli võimatu kukutada rahumeelselt nagu Karl Vainot, teda oli tõesti võimalik kukutada vaid 30 000 hukkunu hinnaga. Gaddafi maksis oma julmuste eest eluga ja see, kas tema tapmine oli õiglane, ei oma siin enam mingit tähtsust.
Kogu see pessimism ja hädaldamine võib osutuda üldse mõttetuks, sest usu või ära usu, just islamistid on need, kes Türgit Euroopa Liitu tüürivad. Ka Muslimi Vennaskond eelistab siiani veel Türgi teed. Salafistid tema vastas mitte, aga nemad ei ole ka kuskil võimule saanud. Valik on olnud islami liberaalide ja islami konservatiivide vahel. Radikaalide probleem küll ei kao.
Süüria kodusõda on ilmselgelt lähenemas murrangulisele lõpule. Assadide klannil enam kauemaks võimule asja ei ole, kuid nad pole ju ka mingid siniverelised. Masside toetus isakeste selja taga on olnud vaid illusioon. Seega pole ka mõtet unistada, et Süüria sisekriis jääb kauaks venima. Liibüa kodusõda katkes nagu noaga lõigatult, kui Gaddafi langes, edasi kuuleme vaid kohalikest röövlijõukudest, mitte enam sõjast.
Jääb vaid oodata, millal hakkab murduma mõni õukondadest, näiteks Saudide oma. Seni pole üheski Araabia kevade riigis esile kerkinud uut türanni, samas me näeme, et võimu juures olnud isikud püüavad kümne küünega senistest hüvedest kinni hoida. Nii jäi näiteks Jeemeni pööre ju pooleli - senine eliit vahetas vaid liidrit ning Egiptuses ei taha armee vahepealset präänikut ikka veel käest anda. Liibüas valiti võimule senised Gaddafi lähikondlased, kes õigel ajal mantlit pöörasid. Teisisõnu on asjad läinud nii, nagu 1989. aastal Ida-Euroopas juba nähti. Ikka jäävad võimu ligi „endised“ või nende lähedal olnud isikud, ja need, kes tänavail paremat elu või suuremat vabadust nõuavad, peavad pettuma. Sest võim on ikka veel kaugel.
