Schwarzwaldi vabaõhuooperis eestlaste osalusel näitas taevataat oma võimu
Saksa organisatsioon Welthungerhilfe (Maailma näljaabi) pöörab mitmeid aastaid tähelepanu seigale, et juba praegu puudub 900 miljonil inimesel juurdepääs puhtale joogiveele. Kui aastaks 2025 meie planeedi elanike arv kolmekordistub, siis hakkab vee nappuse all kannatama kuni 8,5 miljardit inimest.
Iga inimene kasutab päevas umbes 124 liitrit joogivett. Sellest tarbitakse aga ainult kaks protsenti janu kustutamiseks või söögi valmistamiseks. Ülejäänud vesi läheb kümblemiseks, tualetis vee laskmiseks ning pesu ja nõude pesemisele.
Kui me ostame näiteks arvuti, siis ei mõtle tavaliselt meist keegi, et selle valmistamiseks on kulunud 20 000 või teksapükste tootmiseks 11 000 liitrit vett. Ühe kilo kanaliha töötlemiseks vajab vabrik 4000 ja ühe DIN A4 paberilehe valmistamiseks 10 liitrit vett.
Iseteadvad ametnikud
Wiedenhoferi poliitsatiiri keskpunktis seisab vesi. Lavastus esietendus 20. juulil Saksamaal, Kanderni lähedal olevas Malsberg-Marxelli asula Lütschenbachi kivimurrus. Selle peategelane on Julius Bierbichler (Thomas Wiedenhofer), väike ametnik, kes töötab 35 aastat Paitingi veeametis. Funktsionääri ei saa keegi vallandada *). Nii tunnebki upsakas baierlane end olevat tähtis isiksus, kelleta riik ei või kuidagi hakkama saada. Veronika Obermaier (Katharina Wiedenhofer) on praktikant, kes elab Bierbichleri dirigeerimisel sisse ametnikuelu saladustesse ehk ta õpib oma mentorilt, kuidas demonstreerida ülemuslikkust ja võimu. Sest otse loomulikult on ametnik tänu oma positsioonile äärmiselt tark ja ametkonna poole pöörduvad kodanikud pururumalad. Kas ei tule tuttav ette?
Bierbichleri tööpäev algab sellega, et tema kabinetti saabub uksele koputamata Abda Chemin (Urmas Põldma). Selline äärmine ebaviisakus pahandab bürokraati, ta kutsub saabujat karmide sõnadega korrale. Meeste vahel tekib kahekõne, mis iseloomustab elavalt ametkondades tihti valitsevat totrust: Bierbichler: Sündinud? --- Chemin: Jah. --- Bierbichler: Teie sünd? --- Chemin: Täielik katastroof. --- Bierbichler: Seda võin ma endale ette kujutada. Ma soovin teada selle katastroofi kuupäeva ja kus see katastroof toimus.
Chemin, jahmunud Bierbichleri kõrgist toonist, vastab viisakalt ametniku arututele küsimustele. Lõpuks saab ta loomuliku häda sunnil suust välja oma külaskäigu tegeliku põhjuse, ta on tulnud paluma tualeti võtit. Ametnik lausub seepeale silmakirjalikult: «Jumala eest, miks te siis seda kohe ei öelnud. Me ei ole ju südametud. Me oleme siin kodanikke teenindamas...”
Majahoidja lahkudes saabub Bierbichleri kabinetti Oilalia Huber (Maris Liloson), kuulutamaks, et vesi on maailmas kõige ohtlikum narkootikum, mille müügiga teenitakse legaalselt raha: “Riik on süüdi selles, et kodanikud on veest sõltuvad. Kui nelja päeva jooksul ei anta neile “uimastit”, on inimene surnud. Seda teavad valitsusedki, kes kühveldavad vee realiseerimisega suuri summasid oma taskutesse.”
Baieris oma vennal külas olev ameeriklanna (Annaliisa Pillak) testib omakorda funktsionääride võõrkeelte oskust, on ju rahvusvahelised lepingud koostatud tavaliselt inglise keeles. Ameeriklanna: How are you, mister Bierbichler? --- Bierbichler: Thank you for the afterquestion! --- Ameeriklanna: We habe no water in our swimmingpool... ---
Bierbichler: Big problem, yes. And now, you sit quite beautifil in the ink. I mean, now you habe the salad! --- Ameeriklanna: Mister Bierbichler! Do you really speak english?
Veel enne kui bürokraatide ülimalt raske tööpäev on lõpule jõudnud, saabub kabinetti roomlaste veejumal Neptun (René Soom), kes ähvardab tekitada suuri maavärinaid ja tsunamisid kui inimesed ei õpi vett hindama ega lõpeta selle reostamist.
Taevataat mängis veejamas aktiivselt kaasa
Esietendusel ei pidanud keegi aga veest puudust tundma. Vihmakeepidesse mässitud publik võttis uduvihma siiski pigemgi komplimendina, ju siis soovis taevataatki lavastuses kaasa mängida. Vaprad, kuid läbimärjad esinejad toibusid külmast peale publiku kauakestvaid ovatsioone. Laupäeval ja pühapäeval oli kõigekõrgem armulikum, ta saatis kivimurdu hellitavaid päikesekiiri.
Eestlased näitasid, et peale laulmise oskavad nad suurepäraselt ja kirglikult näidelda. Rahvusooperi Estonia lauljad esitasid oma rolle usutavalt ilusas ja selges saksa keeles. Tantsija Katharina Wiedenhofer, kes oli pannud kokku lavastuse koreograafia, tõestas samuti, et temas leidub ainest nii draamaks kui komöödiaks.
Huumoririkkaid dialooge kroonisid tuntud klassikalised aariad nagu Franz Lehári “Dein ist mein ganzes Herz” (Urmas Põldma), katkendid Franz Schuberti “Winterreise”-st (René Soom), Eduard Künneke “Strahlender Mond” (Maris Liloson) ja Leonhard Bernsteini “What a movie” (Annaliisa Pillak). Etenduse lõpetuseks laulsid solistid, peale eelpoolnimetatute veel Thomas Wiedenhofer (bass) koos Wolfgang Amadeus Mozarti “Sento o Dio”, kvintetti ooperist “Cosi fan tutte”.
Thomas Wiedenhoferi kirjutatud tekst on mahlakas ning seda võiks mängida teistelgi lavadel. Saksa laulja, lavastaja ja koorijuht on tähelepanelik vaatleja, ta esindab arvamust, et kunstnikudki peaksid näitama üles kodanikujulgust ja sekkuma ajakohastesse poliitilistesse teemadesse. Kaks aastat tagasi sakutas professor, kes alates 1994. aastast töötab Eesti Muusikaakadeemias, Lütschenbachi kivimurrus Euroopa Liidu poliitikat, mille välja antud otsused on tihtipeale ad absurdum.
“Maailma väiksem orkester” koosseisus Siim Selis (klaver), Maano Männi (viiul) ja Aare Tammesalu (tšello) teenisid muusikasõprade kiiduavaldused ära peenetundelise mänguga.
Kuigi kõik esinejad esinesid honorarita, siis poleks sellist suurprojekti võimalik korraldada ilma vabatahtlike ja suurejooneliste annetajate abita, tõi esile peakorraldaja Õnne Feldman. Wiedenhoferi kaasal õnnestus tänu oma sarmikusele mobiliseerida mitmeid abilisi, nende hulgas Fond Schlossgut Istein, firmad WDS Kandern ja Perform (disain ja koduleht) ning Wiedenhoferi juhitud Müllheimi koori Temporal liikmed, kes on esinenud Eestiski. Eriline tänu kuulub Monika Freyle, kes hoolitses publiku kostitamise eest ja kelle juures said ööbida meessolistid. Restoranid Tanne ja Hirschen, samuti füsioterapeut Grieshaber hoolitsesid trupi toitlustamise eest proovide ajal ja kohalik autokauplus Quade andis teatrirahvale kasutada bussi.
Badenweilerist olid tulnud lavastust kaema Grandhotel Römerbadi direktorid Vladimir Saal ja Sandra Kunert, kes jäid lavastusega nii rahule, et arutasid koos Thomas Wiedenhoferiga ühisprojektide võimalusi kuulsa kuurortlinna ajaloolises külalistemajas. Hotellis, kus on viibinud paljud nimekad külalised, nende hulgas Anton Tšehhov ja Arvo Pärt, on ilus, hea akustikaga kontserdisaal.
Steinbruch Opera II „Quatscht doch keine Opern“ (Ära aja jama)
20.-22. juuli 2012 Lütschenbach (Malsburg-Marzell, Kandertali org, Lörrachi maakond, Lõuna-Schwarzwald)
Tekst ja lavastaja: Thomas Wiedenhofer
Esinejad:
Urmas Põldma (tenor)
René Soom (bariton)
Maris Liloson (sopran)
Annaliisa Pillak (metsosopran)
Thomas Wiedenhofer (bass) – Julius Bierbichler
Katharina Wiedenhofer – Veronika Obermeier
Orkester:
Siim Selis (klaver)
Maano Männi (viiul)
Aare Tammesalu (tšello)
Rohkemat informatsiooni leiab:
www.steinbruch-opera.de
www.malsburg-marxell.de
www.kandern.de
www.badenweiler.de
www.hotel-roemerbad.de
*) Saksamaal peavad avalikus teenistuses olevad ametnikud (Beamte/Beamtin) andma ametivande, et teenivad oma riiki vastavalt põhiseadusele. Tänutäheks ustava ja kohusetundliku teenistuse eest tagab riik oma ametiisikutele teatud privileegid, näiteks selle, et neid ei tohi vallandada, v.a. juhul kui on rikutud ametivannet (näiteks pistise võtmine). Kuid lahti lasta ei saa näiteks õpetajat, kes teeb oma tööd lohakalt. See on tekitanud avalikkuses palju diskussioone, mille kohaselt on ametnikeseadusesse viidud sisse ka muudatusi.
