AINULT DELFIS: Katkend raamatust "Antiliibanon" ehk kuidas Eesti eriteenistus seadis end sisse pikaks missiooniks Beirutis, osa 2
Avaldame järjekordse osa Tiit Pruuli kirjutatud raamatust "Antiliibanon", kus kirjeldatakse, kuidas Eesti eriteenistused lõid endale kontori Beiruti Prantsusmaa saatkonda ja millistele ajaloolistele paralleelidele samal ajal mõeldi.
"27. märts, Prantsusmaa saatkond, Beirut
On üks tüüpiline pealtkuulamise näide, mida tunnevad vist kõik, kes vähegi luurealast koolitust on saanud. Tegu on operatsiooniga „Rubin“. See oli KGB Esimese Peavalitsuse ehk välisluure kogu ajaloo üks suurepärasemaid pealtkuulamisoperatsioone ja selle epitsenter asus Suurbritannia Välisluureteenistuse ehk SISi tähtsaimas punktis Lähis-Idas – Suurbritannia Beiruti saatkonnas. 1964. aastal värbasid venelased ühe armeenia õigeusu piiskopi abil Briti saatkonna liibanonlasest teenija Elizabeth Ghazariani KGB kaastööliseks. 1966. aasta jaanuariks oli värske agent, kel nimeks Tuhkatriinu, paigutanud suursaadik Sir Derek Richesi kabinetti raadiomikrofoni, peagi paigutas ta teise tikutopsisuuruse mikrofoni saatkonna esimese sekretäri Peter Northcote Lunni kirjutuslaua taha.
Lunn, kes peab praegu Londonis vanaduspõlve, oli juba siis kuulus mees. Rahvas tundis teda kui 1930. aastate briti parimat mäesuusatajat, pikaaegset suusakoondise kaptenit, 1936. aasta Garmisch-Partenkircheni olümpiamängude koondise kaptenit, suusaõpikute autorit. Ta oli sõjaeelsel ajal mäesuusatamises tõeline proff. Päris profid tundsid teda aga alates 1941. aastast kui SISi ohvitseri. Venelased poleks tahtnud teda tunda. Sest just tema ja CIA eriagent William Harvey olid need, kes töötasid välja ja viisid ellu operatsiooni PBJOINTLY , mille käigus kaevati 1954–55 Nõukogude Liidu Berliini saatkonna alla suur pealtkuulamistunnel. Tunnelisse paigutatud tehnika abil kuulati pealt saatkonna ja Moskva ning saatkonna ja Ida-Saksamaa juhtkonna kõnelusi. Selle rajamisel kasutati põhiliselt Lunni kogemusi mõni aasta varem Viinis venelaste järel luuramiseks tehtud tunneli ehitamiselt. Erinevalt edukast Viini tunnelist oli Berliini oma paraku suures osas kasutu, sest venelaste agent ehk „mutt“, nagu le Carré neid nimetas, George Blake koputas tunneli ehitamise kohe algfaasis venelastele ära ja sovetid söötsid sedakaudu üheteist kuu jooksul lääne teenistustele ette põhiliselt valeandmeid. Aga üht-teist jäi brittidel-ameeriklastel siiski ka sõelale.
Igatahes Lunni kui proffi KGB hindas. Vassili Mitrohhin on arhiivipimedusest välja tirinud iseloomustuse, mis anti Lunnile KGB poolt tema Beiruti perioodil (1962–67): „Lunnil on palju agente, kes koguvad teavet sotsialistlike riikide luureteenistuste ja nende Lähis-Ida esinduste luureteenistuste kohta, Ühinenud Araabia Vabariigi luureteenistuse tegevuse, naftapoliitika kohta, araabia maade ja NSVLi suhete kohta, ning õpetavad välja Egiptuse luureohvitsere. Lunn on oma töös ettevaatlik ja vilunud ning paneb suurt rõhku agendikontaktide turvalisusele. Suheldes agentidega, kes ei tea, et Lunn töötab saatkonna diplomaatilise kaitse all, nimetab ta end Josephiks ning kohtub nendega kas salajastes kohtumispaikades või oma sekretäri korteris.“
Jah, kui Lunn oli enda ja oma agentide turvalisusega hoolas, siis oma agendipunkti ehk saatkonna jättis ta hooletusse ja sealtkaudu kuulasid venelased teda pikalt pealt ja mõõtsid mõnuga tagasi nii Viini kui Berliini eest. Juba 1967 raporteeriti Juri Andropovile , et Beiruti Briti saatkonna pealtkuulamise abil on tuvastatud Lähis-Idas ja Euroopas üle viiekümne Briti agendi. Eriti väärtuslikuks leiuks pidasid venelased kahe SISi agendi avastamist, kes kuulusid Iraagi kõige kõrgematesse valitsusringkondadesse. Ühtlasi avastati, et SISil oli õnnestunud sokutada kuus agenti KGBsse, GRUsse ja Tšehhoslovakkia StBsse. Samuti sai KGB britte pealt kuulates hulga teadmisi nende heade partnerite ameeriklaste kohta. Alles 1971 said inglased aru, et nende saatkonda Beirutis on kaua aega pealt kuulatud. Kahju oli olnud tohutu.
See õpikunäide tuleb Georgile meelde, kui ta asub Prantsusmaa Beiruti saatkonda rajama Eesti missiooni kontorit. Aga kuna eestlaste tuba, mille sisustus esialgu koosneb lauast ja neljast toolist, asub korrusel, mida käsutab saatkonna politseišeff Marc Pasotti, siis loodab ta, et prantslased „basseinist“ ehk nende välisluurest skriinivad oma ruume piisavalt tihti ja efektiivselt. Esialgu kasutavad eestlased oluliste kõnede ja andmete Eestisse edastamiseks niikuinii sõprade sideliine, sest esimene kohver, millega Georg saabus, ei sisaldanud veel krüptotelefoni. Krüptoside pidamiseks ei pea tänapäeval enam sisenema vilkuvate tuledega maa-alustesse sidepunkritesse ega isegi mitte kaasas kandma antennidega diplomaadikohvreid. Krüptovalmidusega telefon näeb välja nagu päris tavaline mobiiltelefon, tema sees asub vaid šifraator, mis ajab bitid helifailis nii segi, et seda pole võimalik lugeda, ühesõnaga, šifreerib jutu, ning teises telefonis toimub dešifreerimine. Mõlemal telefonil peab vaid olema sama võti, mis näeb füüsiliselt välja nagu harilik pisikene mälupulk, kuid selle peal on digitaalne kood, mis ütleb šifraatorile, kuidas helifail sassi ajada ja teises otsas jälle kokku korjata. Ühte võtit ei saa reeglina väga kaua kasutada, sest vaenlane võib ta pikapeale lahti muukida, sestap tuleb võtmeid aeg-ajalt vahetada, näiteks diplomaatilise postiga riigist riiki saata."
Uue osa avaldame homme, 6. augustil.
