Ivar Raig: Kas riigikogu hakkab ESMi pärast põhiseadust rikkuma?
Riigikohtu väga napi häälteenamusega (10 häält poolt, 9 vastu) tunnistati Jürgen Ligi poolt alla kirjutatud Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) alusleping kooskõlas olevaks Eesti Põhiseadusega (EPS). Õiguskantsler Indrek Tederi tõstatatud küsimused ESMi aluslepingu kohta mõjutasid aga Riigikohust võtma vastu järgmist seisukohta: „Kui selgub, et Euroopa Liidu uus alusleping või aluslepingu muutmine toob kaasa Eesti pädevuste ulatuslikuma delegeerimise Euroopa Liidule ning põhiseaduse ulatuslikuma riive, on selleks vaja küsida kõrgema võimu kandjalt ehk rahvalt nõusolekut ja tõenäoliselt täiendada uuesti põhiseadust.“
Eesti põhiseaduse senisest ulatuslikum riive võib tekkida juba Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 136 muutmise ratifitseerimisega Riigikogus. Selle eelnõuga muudetakse Euroopa Liidu toimimise aluslepingut ning lisatakse sinna uus lõige, mille kohaselt võivad liikmesriigid, mille rahaühik on euro, luua stabiilsusmehhanismi. ELi toimimise aluslepingu muutmisega aga muudetakse ka ELi ja Eesti suhteid. Kui Riigikogu ratifitseerib ELi toimimise lepingu muudatuse, siis sellega avatakse küll õiguslik tee ESMi aluslepingu ratifitseerimiseks, kuid sellega saab ka õiguskantsler uue õiguse sekkuda ning sedakorda vaidlustada mitte enam valitsuse, vaid juba Riigikogu tegevus, selle kooskõla Eesti põhiseadusega.
Ühinen Riigikohtus eriarvamusele jäänud riigikohtunik Jüri Ilvesti seisukohaga, et ESMi kaasuse kohtulahendis jäi asja põhiolemus varjatuks. Ühelt poolt tunnistas Riigikohus (nagu peaaegu kõik teisedki menetluse osalised), et ESMi aluslepingu puhul pole tegemist Euroopa Liidu õigusega, vaid see on rahvusvaheline leping, millega antakse ära oluline osa Eesti suveräänsusest ja Riigikogu eelarvepädevusest.
Kuid samas põhjendati õiguskantsleri taotluse rahuldamata jätmist ja Eesti eelarvepädevuste edasise delegeerimise lubatavust Euroopa Liidule viimase stabiilsuse säilitamise vajadusega. Paraku Riigikohus ei ütle ega saagi palju öelda selle kohta, kuidas ELi stabiilsust säilitada. See pole enam õiguse, vaid majanduse ja poliitika valdkond. Nüüd ongi põhiküsimus selles, kuidas on võimalik tagada ELi rahaliidu stabiilsust ning teha seda rahvusriikide põhiseaduste raames.
Formaalselt on Eesti suhted ELiga piiritletud liitumislepingu, EL aluslepingute ja 2003. aasta rahvahääletusel heaks kiidetud põhiseaduse täiendamise seadusega. Neid suhteid püüab Riigikogu juba 8. augustil muuta ELi toimimise lepingu täienduse ratifitseerimise kaudu. Samas on teada, et seni kehtivate ELi aluslepingute järgi ei vastuta liikmesriigid üksteise finantskohustuste eest ning Eesti liitumislepingus pole vähimatki viidet sellele, et Eesti ühinemine ELi rahaliiduga toob kaasa ka kohustuse ühineda ESMiga. ESMiga liitumisega kaasneb omakorda Riigikogu eelarvepädevuse tegelik riive ning võimalus Eesti maksumaksjate raha sisuliselt piiritlemata vooluks endast rikkamate riikide võlgade refinantseerimiseks.
Riigikohus jõudis seisukohale, et Eesti seadusandjate otsustusõiguste täiendav loovutamine Euroopa Liidu või temaga otseselt seotud institutsioonidele vajab rahva nõusolekut referendumil.
Kuivõrd Eesti Euroopa Liitu kuulumise tingimusi, mida ELi toimimise lepingu ratifitseerimine ja ESMiga liitumine kahtlemata endast kujutavad, saab Põhiseaduse täiendamise seaduse § 3 kohaselt muuta ainult rahvahääletusega, siis saab ELi aluslepingu täiendamist ja ESMiga ühinemist legitiimselt otsustada vaid rahvahääletuse abil.
Samas mõistagi ei võimalda Põhiseadus panna rahvahääletusele rahvusvahelisi lepinguid või nende täiendusi (PS § 106). Sellepärast saab Riigikogu panna rahvahääletusele vaid põhimõttelise küsimuse, nii nagu see toimus ka Euroopa Liiduga ühinemise eel.
ESMiga ühinemise võiks panna rahvahääletusele näiteks selliste küsimusega: „Kas toetate ELi aluslepingu täiendamist, mis võimaldaks Eesti liitumise Euroopa Stabiilsusmehhanismiga?“ või „Kas peate õigeks (vajalikuks) Eesti ühinemist Euroopa Stabiilsusmehhanismiga?“
Eesti Põhiseaduse Assamblee endise liikmena olen seisukohal, et Riigikogu rikuks põhiseadust, kui ratifitseeriks EL toimimise lepingu muudatuse ja ESM aluslepingu ilma rahvahääletuse positiivse tulemuseta.
Samas ei peaks kartma, et ESMi ratifitseerimata jätmine või selle hilisem ratifitseerimine võiks kuidagi pidurdada ESMi tegevuse alustamist või jätaks Eesti kuidagi Euroopa Liidust, isegi selle tuumikriikidest eemale. Viimast kinnitab Iirimaa kogemus, kus ELi olulisemad otsused on korduvalt rahvahääletusele pandud, seda nii rahvusriigi demokraatia kui ka majanduse huve silmas pidades.
Lõpuks otsustab ESMi saatuse ikkagi Saksamaa, kus sisulised vaidlused selle õiguslike ja majanduslike küsimuste suhtes veel kestavad. Eesti ei peaks kiirustama endale täiendavate finantskohustuste võtmisega.
Peab arvestama sellega, et Euroopa finantskriisist on saanud juba tema usalduskriis ning ELi juhtivates riikides on tekkinud tõsised kahtlused ESMi otstarbekuse suhtes Euroopas süveneva finants- ja majanduskriisi ületamiseks. Isegi seisukoht, et Euroopa stabiilsusmehhanismi rakendamata jätmisel oleksid ettearvamatult halvad tagajärjed kõikidele liikmesriikidele, on viimaste arengute taustal Hispaanias ja Itaalias juba aegunud. Kardetakse hoopis, et ESMi ulatuslik rakendamine toob kaasa tõeliselt suured raskused ka tugeva majanduse ja rahandusega riikidele nagu Saksamaa, Holland või Soome.
Lõuna-Euroopa riikide nõrku majandusi pole paraku ilmselt kuigi palju võimalik odavate laenudega aidata. Saksamaa mõjuka ajalehe Frankfurter Allgemeine veergudel ilmus juulikuus 172 majandusteadlase allkirjaga artikkel, mis hoiatab, et ESM ei lahenda pikaajalises perspektiivis Euroopa majanduse tegelikke probleeme. Rahaliidu tiiva all saavad Lõuna-Euroopa riigid ja pangad subsiidiume ning selliselt moonutatakse keskseid investeerimisotsuseid – protsess, mis kokkuvõttes ei aita ületada, vaid hoopis süvendab kriisi.
Mõnede riikide maksujõuetuse väljakuulutamise edasilükkamine vaid suurendab kõigi võlausaldajate kahjusid. Selles mõttes on igati põhjendatud Soome taotlus ESMi laenude garanteerimiseks. Ka Eesti juhid võiksid ilmutada rohkem ratsionaalsust ja vastutustunnet tulevaste põlvede võlakohustuste suhtes ning hoiduda põhiseaduse rikkumisest ning oma valijate õlgadele pikaajaliste või isegi igaveste laenukohustuste võtmisest (ESMist väljaastumise mehhanism puudub). Usun, et praeguse Riigikogu enamus ei soovi kuulsaks saada Eesti maksumaksjate viimisega võlavanglasse ning viivitab nende otsustustega nii kaua kui see on poliitiliselt võimalik.
See küsimus pole enam koalitsiooni ja opositsiooni vägikaika vedamise koht, vaid Eesti riigi jätkusuutliku kestmise teema. Sellepärast võiksid kõikide arvestatavate Eesti erakondade ja teiste mõjukamate poliitiliste jõudude esindajad veel enne 8. ja 30. augustiks kavandatud otsustamisi kokku saada ning pidada ümarlauda eesmärgiga leida konsensuslik ühisosa ELi ja Eesti suhete edaspidiseks kujundamiseks.
(Autor on Eesti Põhiseaduse Assamblee liige, majandusdoktor.)
