"Keegi ei usu, aga ma maksan peale, et seda teha!" Ta kinnitab, et masendust trotsides on ta siiski viisteist Leigot ära korraldanud. Mitte raha pärast, vaid sisemisest vajadusest teha midagi, mis inimestele hinge läheb.

"Eelmisel aastal jäime 20 000 euroga miinusesse, pidin osa talust maha müüma," ütleb mees.

Kultuurkapital ei ole Tamme kaks aastat toetanud ja sponsoreid on tal raske leida.

Kuigi kahel päeval käis Leigol umbes kaks tuhat inimest, jääb sellest väheks. Kui Leigo järgmisel aastal toimubki, proovib Tamm publiku välismaalt, ja eriti naaberriikidest kohale tuua: "Me ei looda enam Eesti publiku peale! Eesti publik on küllastunud, üritusi on nii palju."

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena