AINULT DELFIS: Eestist varjupaika paluv Vene blogija: mind taheti vägisi hullumajja viia
Vene blogija Maksim Jefimov, keda kodumaal ootab kriminaalvastutus Vene õigeusukirikut puudutavate publikatsioonide eest ning kes on Eestist poliitilist varjupaika palunud, elab siin juba maikuust saadik. RusDelfil õnnestus Jefimoviga intervjuu teha.
Mis põhjusel te Venemaalt lahkusite?
Ma ei lahkunud vabatahtlikult. Täpsemalt, lahkusin muidugi omal soovil, siia mind ei saadetud. Kuid ärasõidu põhjuseks oli täiesti alusetu süüdistus. Mind süüdistatakse rühma isikute väärikuse alandamises religiooni suhtumise tunnuste alusel. Tegelikult on see seotud minu tegevusega inimõiguste vallas ning samuti tugeva kriitikaga valitsuse ja kiriku tegevuse aadressil Karjalas. Mind on ka kaks korda üritatud vägisi viia psühhiaatriahaiglasse, kuigi ma olen psüühiliselt täiesti terve inimene.
Kuidas niimoodi? Tulevad inimesed ja lihtsalt viivad teid hullumajja?
Ei, muidugi mitte lihtsalt. Jälgiti teatuid formaalsusi, nagu näiteks pöördumine kohtu poole psühhiaatrilise uuringu tegemiseks, et selgitada välja, kas mul on isiksushäired. Aga tegelikult oli see vaid katse mulle survet avaldada ning võtta mult määramatuks ajaks vabadus.
Tähendab, selle kõige taga on poliitika?
Absoluutselt. Ja see, mis Pussy Rioti ümber toimub, näitab selgelt Venemaa repressioone võimukriitikute suhtes.
Millal te Eestisse tulite ja miks just siia? Kas keegi soovitas siia sõita?
Ei-ei, mitte keegi ei soovitanud. See oli minu iseseisev valik. Ma olen mõned korrad Eestis käinud, mul oli Eesti viisa, Eesti on mulle enam-vähem tuttav ja seega ma mõtlesin, et siin võiks proovida varjupaika paluda. Mais jõudsin Eestisse ja varjupaika palusin ka mais, aga siiani veel mu taotlust arutatakse.
Kas teile on tuttav veel üks blogija, Savva Terentjev, kes sai 2001. aastal poliitilise varjupaiga Eestis?
Jaa, eile Savva kirjutas mulle ning täna me kohtusime, käisin tal külas. Nii et nüüd oleme tuttavad.
Kuidas arvate, kas teile antakse poliitilist varjupaika?
Midagi ei saa veel selle kohta öelda. Aga kui ma ei loodaks, ma poleks varjupaika palunud. Usun, et mul on tugev alus seda saada.
Loobusin elust põgenike varjupaigas, nüüd saab vabalt maal ringi sõita, ma ei pretendeeri mingitele soodustustele.
Millised on teie plaanid - jätkate Eestis inimõigusluse teemaliste küsimustega või poliitilise tegevusega Venemaa vastu?
See on üpris raske - mitte elades Venemaal tegeleda sealse poliitikaga. Aga ma kommenteerin ja jälgin, mis Venemaal ja Karjalas toimub.
Aga millest te elate? Kas keegi aitab teid? Planeerite tööd otsima hakata?
Loomulikult on mul pere, kes mind väga toetab, sugulased, kes mind aitavad. Pealegi, kui ma töötasin, kogusin tulevasteks mustadeks päevadeks raha, mis jõudsidki juba kätte.
Kas te olete Eesti võimudega juba kohtunud?
Jaa, loomulikult. Mind kuulati ära. Rahvusvahelise kaitse osakonnas töötavad väga kenad inimesed ning ma ütleksin, et nad suhtusid minusse ja minu olukorda mõistvalt.
Kas olete suhelnud ka kohaliku vene kogukonnaga?
