Advokaat: Kohtusse pöördumine on ka pärast lõivude alandamist liiga kallis
Kohtuväravatest sisse astumiseks peab hageja ennekõike tasuma oma nõudelt riigilõivu, vastasel juhul võivad võimsad kohtuuksed paraku suletuks jääda. Kas hiljutine riigilõivuseaduse muudatus on ka tegelikult hagejate tingimusi parandanud?
Esimesel pilgul tundub, et riigilõivumäärad on tõepoolest oluliselt alanenud. Näiteks 2 000 eurose nõude korral pidi varem maksma riigilõivu umbes 383 eurot, pärast muudatust aga 225 eurot. Seadusandjal on raske kõigile meelepärane olla, kuid kui muudatus tagab enamiku huvi või vähemalt seda üritatakse, oleme astunud suurema sammu täiusliku õigusriigi suunas.
Muudatus tekitas paljude seas furoori, sest muudeti ka riigilõivu tasumise määra arvestamise aluseid. Kui enne tasuti riigilõivu reeglina üksnes põhinõudelt (näiteks laenu summalt) ja kõrvalnõuded (viivised, intressid jt) võis esitada riigilõivuvabalt, siis nüüd peab lõivu tasuma nii põhi- kui ka kõrvalnõuete pealt. Kui on soov lisaks põhinõudele nõuda viivist, mis ei ole kohtupidamise hetkeks sissenõutavaks muutunud, peab ka selle nõude esitamise puhul riigilõivu tasuma.
Tegelikult tuleb tasuda ikkagi vähem
Siinkohal tekib nõude esitajal õigustatult küsimus, kas on mõtet esitada viivise nõue kõrvalnõudena, kui sellelt tuleb tasuda täiendavat lõivu? Seda enam, et kohtuliku kompromissi korral on reeglina kõrvalnõuded need, mida kompromissi saavutamiseks oluliselt alandatakse või loobutakse neist üldse.
Veel tekitab segadust, kas uue skeemi kohaselt tuleb tasuda riigilõivu iga nõude pealt eraldi ning alles siis riigilõivud summeerida? Sellisel juhul ei oleks riigilõivumäärade alandamine erilist muutust kaasa toonud. Viimasel juhul tuleks näiteks põhinõudelt summas 5000 eurot ning sama suurelt kõrvalnõudelt tasuda riigilõivu kokku 800 eurot (400+400).
Tegelikkuses tuleb uue muudatuse kohaselt kõik nõuded kokku liita ning arvestada riigilõivumäär, mis annab eelnevalt kirjeldatud meetodist tunduvalt mõistlikuma tulemuse. Eelneva näite valguses tuleks sellisel juhul lõivu tasuda summas 550 mitte aga 800 eurot. Samuti on uue muudatuse kohaselt riigilõivud tavapärasest madalamad kui nõue esitatakse e-toimiku kaudu. Peamine pahameel uue muudatuse osas ongi tingitud erinevatest tõlgendustest ning arusaamadest.
Siiski tuleks riigilõivu määrasid hinnata ka laiemas plaanis. Võtame aluseks rahalise nõude suurusega 10 000 eurot, mille pealt tuleb Eestis tasuda riigilõivu 550 eurot (450 eurot kui esitada avaldus e-tomiku kaudu) ning vaatleme Euroopa riike, kus riigilõivu arvestatakse sarnaselt meie süsteemile ehk nõude suuruselt.
Poolas on sel juhul riigilõivuks umbes 500 eurot, nõude elektroonilisel esitamisel on lõivu määraks vaid neljandik tavapärasest määrast. Seevastu Taanis peab tavapärases tsiviilasjas riigilõivu tasuma kaks korda: esmalt asja kohtusse andmisel ning teist korda põhiistungi toimudes. Eelnevalt nimetatud nõudelt on Taanis riigilõivuks 142 eurot, mis tuleb seega tasuda kaks korda. Nõude suurenedes, muutuvad aga Taanis riigilõivumäärad suuremaks kui Eestis. Võrdluseks võib võtta saja tuhande euro nõude, mille puhul Taanis on vaja tasuda riigilõivu 2 442 (2 X 1 221) eurot, meil aga 1 200 eurot. Samas tuleb näiteks Venemaal 10 000 euro suuruse nõude puhul tasuda riigilõivu üksnes 180 eurot.
Euroopaga võrreldes maksame liiga palju
Teisalt on Euroopas ka riike, kus riigilõivud nõude suurusest ei sõltu. Rootsis tuleb kohtusse pöördumisel riigilõivu tasuda üksnes ca 51 eurot (450 SEK) olenemata nõude suurusest või ulatusest. Soomes on määrad veidi kõrgemad kui Rootsis, ent ka seal ei mängi nõude suurus rolli. Näiteks kirjaliku menetluse korral on riigilõiv pelgalt 80 eurot ning suulise menetluse puhul 113 eurot. Siinkohal tasub märkida, et meie võimalik kõige väiksem (!) riigilõiv rahalise nõude korral on 60 eurot.
Riigilõivumäärade alandamine peaks kohtusse pöördumise muutma kättesaadavamaks. Seega võib öelda, et antud muudatustega astusime ülejäänud Euroopale tunduvalt lähemale. Ometigi, arvestades elatustaset eelpoolmainitud Euroopa riikides, on riigilõivumäärad rahaliste kohustuste täitmise nõuete puhul Eestis ikkagi liiga kõrged. Riigilõivuseadus ja sellega kaasnevad põhimõtted näitavad meile, kuidas õigusriik peaks toimima aga riigilõivumäärad annavad tunnistust sellest, kuidas õigusriik tegelikult funktsioneerib.
