Lapsevanem: lapsed peaks finantsõpetust koolis ja kodus rohkem saama
Kui laps oli väiksem, siis nädalaraha tingimuseks oli oma toa või kogu kodu koristamine.
"Võid mind sponsoreerida?" küsib laps nüüd. Tal on nimekiri asjadest, mida tuleks kiiresti osta: lühikesed püksid, T-särk, mõni oluline arvutimäng ja bensiin. "Kas sul ei ole T-särke kapp täis, ja eelmisel suvel ostsin vähemalt kahed suvepüksid. Sõida bussi ja rongiga, nii nagu minagi," vastab vanem. Sellised on lapsed-noored.
Mõnikord olen mänginud mõttega, kuidas oleks, kui noored tohiks perekonnas majanduse üle otsustada. Rohkem ja suuremad ostud, muidugi reisimine ja restoranides söömine. Ja külmkapp peaks puupüsti hõrgutisi täis olema. Vanemad saadetaks piisavalt kaugele. Aga kes selle küll kinni maksaks?
Hea eesmärk on õpetada noori vastutustundlikeks ja mõistlikeks rahakäsitlejateks, kuid eesmärki on raske saavutada. Tundub nimelt, et tänapäeva maailmas peab kõike saama kohe ja selle kõige moodsama. Võrgust on vinge ning lihtne osta, ja raha saadakse SMS-iga. Mobiiliga saab osta nii pitsat kui bussipileteid. Ja oi siis seda võlu, kui telefoniarve paisub! See on täis neid ebamääraseid teenustasusid, mis tulevad muust kui tavalistest kõnedest-sõnumitest.
Keskkoolis peaks finantsteabe õpetamine olema kohustuslik. Minu arvates algab "rahanduskomisjon" juba kodus, nii et oleks oluline, et koolis nende küsimustega korralikult tegeletaks. Kui midagi ette ei võeta, siis võlaprobleemid süvenevad ning üha rohkem noori satub ohtu ja sellega koos seatakse teadmatusest ohtu kogu pere ning vanemad.
Finantsalase hariduse peaks ühiskonnas ettepoole tooma. Noored ja eelkõige kooliealised vajavad rohkem teavet, ja seda majandusõpingute ajal eriti laenudest ja maksustamisest. Arvata võib, et 15-29-aastased ei saa aru maksuhäirete tõsidusest. Konto ületamine on noorte arvates normaalne. Noorte täiskasvanute maksuhäired on plahvatuslikult kasvanud.
Võin tütrele ette heita näokreemi hinda, kuid viie minuti pärast arvan juba, et ju see on hea ning ta hooldab nahka kvaliteetsete toodetega. Olgu nii, kui tütar ostab need ise oma palgarahast.
Kui poiss laenab autot mittevajalikeks lõbusõitudeks, siis hetke pärast mõtiskleb vanem juba selle üle, et kui kallis juhiluba on omandatud, siis peabki autoga sõitma. Eriti siis, kui poeg maksab bensiini oma taskust.
Tõepoolest olen veidi mures, kas nad oskavad olla mõistlikud rahakasutajad ka siis, kui kodunt oma ellu lahkuvad. Mõistavad nad, et vähemalt pealinnas elamine võtab üüri tõttu üle tonni euro kuus? Või siis peaks tegema nii palju tööd, et see raskendaks õppimist.
Noorte sponsorluses peaks olema mõtestatus ja selgus. Ei ole ju ette nähtud, et vanemad tasuvad lõputult laste elu ja hankeid? Kõigil peredel ei ole isegi võimalust seda endale lubada.
