Soome dotsent: kas meie välisminister on eestlasi õpetades venelaste kammerteener?
Helsingi ülikooli dotsent Arto Luukkanen peab kummalisteks Soome välisministri Erkki Tuomioja avaldusi, mida on avaldanud ka Vene allikad Interfax ja Nezavissimaja Gazeta. Tuomioja soovitas nimelt Eestil suhtuda positiivselt Nord Streami uutesse gaasitoruprojektidesse.
„Uudis tundus nii uskumatuna, et ootasin, et meie välisministeerium parandab mingil hetkel antud uudist. Tagasivõtmist ei tulnud, nii et sellesse tuleb suhtuda täie tõsidusega. See on siis Soome ametlik seisukoht: Soome välisminister annab Eestile nõu anda välismaa firmale luba ehitada gaasitoru läbi tema majandusvööndi,“ kirjutab Luukkanen.
„Ei või ju olla kuidagi võimalik, et meie maa välisminister hakkaks andma Eesti valitsusele nõu sellises asjas – sellepärast peaks see olema eksimine või väärarusaam. Kui see siiski paika peab, siis oleks see võimalik ainult järgmistel äärmistel ebatõenäolistel võimalustel:
a) Eesti on Soome „väikevend“ ja protektoraat?
Selline ülevalt tulev, alandav ja vanemlik juhtnöör oleks võimalik ainult sellisel juhul, kui Eesti oleks Soome „kaitstav riik“, loe „protektoraat“. Siis peaks Eesti valitsus kuulama Soome hea eesmärgiga ja sõbralikke juhiseid. Võimalik, aga väga ebatõenäoline.
b) Soome on Venemaa „kammerteener“?
Sellisel juhul võiks näiteks valitsuse liige või näiteks vabariigi president nentida, et Eesti põeb „postsovietlikku“ stressi ja et selle tõttu valitseb Eesti välispoliitikas irratsionaalne ja arusaamatu „sovietofoobia“ või „russofoobia“. Selle variandi puhul tahaks Soome teha palve Venemaale ja vaigistada Eesti „avalikult fašistlikku“ ja „russofoobset“ meeleolu. Sekkumine Eesti siseasjadesse oleks seega vaid „teene“ neile sõda tahtvatele Eesti poliitikutele; kaunis tegu rahu ja Venemaa eest. Kahtlen väga selles versioonis.
c) Tuomioja saab mingi tasu selle eest, et tegutseb Vene energiafirma „jooksupoisina“?
Üks Soome märkimisväärne poliitik sai kunagi tasu selle eest, et tegutses selle firma konsultandina. Rahasumma oli tähelepanuväärne. Selle uskumatu versiooni puhul oleks Erkki Tuomioja sõlminud samasuguse lepingu. Selle versiooni tõenäosust vähendab see, et „jooksupoisi“ rolli omaksvõtmine võib olla poliitikukarjääri seisukohalt väga kahjulik. Rahvale see ei meeldi ja sellepärast oletan, et see versioon on ebatõenäoline, lausa võimatu.
d) Välisminister Erkki Tuomioja tegutseb teistel põhjustel Venemaa välispoliitika „jooksupoisina“?
See versioon tähendaks seda, et meie välisministeerium oleks poliitik, mille tähtsaimad lojaliteedid oleks väga ohtlikult ekslikud. See versioon ei ole kuidagi usutav. See tähendaks seda, et meil oleks teisigi poliitikuid, kelle lojaliteedid oleksid ohtlikult segi läinud. See aga tähendaks seda, et „soometumise ajal“ oligi meie maa „soometunud“. Et see ongi selle maa komme. Veel kord: see ei ole võimalik. Mitte Soomes.
e) Universumi loodusseadused on „väändunud“?
Tahtsin suvel end karastada ja lugesin vihmasel suvel Paavo Väyryneni ”On totuuden aika. Tosiasioita ja muistikuvia Urho Kekkosen Suomesta. Osat I-II” („On tõe aeg. Tõsiasju ja mälestusi Urho Kekkoneni Soomest. Osad I-II“). Lugemine oli vapustav kogemus. Seal olid kirjad Vladimirovile ja „jalasmökki skandaalid“. Lugemine tekitas minus tugeva tunde selle kohta, et poliitikute jaoks on loodusseadused ja moraaliõpetused teistsugused. Et paljude juhtivate poliitikute puhul loodusseadused „väänduvad“; et aeg ja ruumisuhted ei ole kõigi jaoks samad. Seda tasuks ehk uurida ka puhtast uudishimust, aga võtan samas omaks, et meie poliitikud on samas seotud nende meie loodusseadustega; et meie päikesesüsteemis ei ole „tõe musta auku“."
