SUURES PILDIS: augustisündmusete telgitagused – milline oli töö 1991. aastal valitsuse salajases sidekeskuses?
1991. aastal valitsuse salajases sideüksuses töötanud Aadu Jõgiaas vaatab erilise meeleheaga kahte pilti: nõukogude radistid žestikuleerivad omavahel teletorni ees abitult viipekeeles ning nõutud Nõukogude dessantväelased istuvad tankides korralduse ootel. Eestlastel on õnnestunud nendevahelisse raadiosidesse tuua niipalju tõrkeid, et dessantväelastel tuli tihti suhelda omavahel viipekeeles.
Tänasel taasiseseisvumispäeval, enam kui kakskümmend aastat hiljem annavad Eesti Kodukaitse Ajaloo Seltsi juhatuse liikmed Aadu Jõgiaas ja kolonel Henn Karits välja raamatu "Leegitseval piiril", mis käsitleb detailselt Eesti taasiseseisvumisele eelnenud sündmusi ajavahemikul mai 1990 - august 1991.
Teoses kirjeldatakse kodukaitse loomist ja Eesti piirivalve taasloomist ning tuletatakse meelde 1991. aasta jaanuarikriisi ja Eesti riigi ning Toompea kindlustamist, Eesti vabariigi valitsuse salajast sidealast tegevust. Eraldi peatükk kirjeldab Eesti elektroonilist sõda Nõukogude armee vastu kui Pihkva Dessantdiviis koos eriüksusega asus hõivama Tallinna Teletorni. Need olid keerulised ja ohtlikud ajad, mil valmistuti otsusekindlalt Eestit kaitsma.
Kuidas meenutab toonast aega üks raamatu autoritest Aadu Jõgiaaas? Kuigi temast endast ning valitsuse salajasest sidegrupist napib fotomaterjali, on tal, mida meenutada.
"Nii kiired ajad olid, ei olnud isegi aega mõelda, et teeks fotosid," kirjeldab Jõgiaas, miks ka raamatukaante vahel on pigem pildimaterjal Toompea lossi juurest väljast kui seest.
Te ise olite kogu pingelise aja Toompea lossis?
Ma ise ei ole tallinlane ning käisin tollal Põlvast Tallinasse tööle - Eesti piirivalvesse, kus olin esimene sideülem. Kuna mul puudus Tallinnas elukoht, sõitsin palju ringi mööda Eesti piire. Alates 10. juulist 1991. kuni sama aasta oktoobri keskpaigani elasin Toompea lossis, vabariigi valitsuse salajases sidekeskuses.Kuidas staap Toompeal välja nägi?
Õhtul täispuhutav madrats maha, voodiriided samasse ja hommikul asjad kokku, lips sirgeks ja töölaua taha.
Sidekeskuses olid ööpäevases valves piirivalve ajateenistuses olijad ja nendel öödel kui ma seal ööbisin, said nad loa koju minna. Elu käis muidu kasarmu režiimil, ainult mina olin oma tegemistes - käimistes vaba. Toitlustati meid kolm korda päevas Toompea lossi köögi poolt.
Putši päevad olin ma loomulikult kõik Toompea sidekeskuses ja magamise võimalust ei saanud. Üritasin 20 ja 21.augusti ööl korraks uinuda, kuid enne kella 2 öösel algas Nõukogude dessantväelaste poolt seletamatu tegevus. Kuna me olime täitsa kindlad, et sel ööl meid rünnatakse, siis pidi kõigeks valmis olema.Seda, et nad ründavad mõttetult Tallinna Teletorni me eriti ei oodanud. Loogilisem oleks olnud rünnak Toompeale, et halvata Eesti riigi juhtimine, aga ilmselt osutusid kaitserajatised nende luurajate hinnangul tõhusateks.
Kas meeleolid lossis olid närvilised? Keegi ju ei teadnud, kuidas olukord lõppeb?
Teenistustel – politsei, eriteenistus, piirivalve ja meie sidelased – kulges elu Toompea lossis tollast aega arvestades rahulikult. Võib välja tuua ühe eripära, kui me tolle ajani tundsime üksteist suhteliselt vähe, vaid näo järgi, siis putšiaeg liitis lossis olijaid väga.
Seda küünarnuki või võimalikku tulevikus abi ootust oli suhtlemises täiesti tunda, sest keegi ei osanud ette kujutada, mis meist saab. Kas viiakse mustade kottidega lossist välja või elame ülejäänud elu Siberi vangilaagrites. Samas on kummaline veel, et lossisisene info levis kohutavalt kiiresti.
Rahvasaadikud ei olnud muretute nägudega, nii mõnigi mees oli näost hall ja naeratusi ma ei mäleta mitte ühtegi. Teadmatus vaevas kõiki!
Kuidas hoidsite ennast kursis sündmustega, mis toimusid mujal, kuidas hoidsite omavahel sidet?
Valitsuse sidekeskus oli sidevõimeline kõigi olemasolevate jõustruktuuride, lennujuhtimise, laevanduse, tolli ja isegi Nõukogude armee sideüksustega.
Eesti polnud veel iseseisev, aga lõi juba oma sidesüsteemi, et sõja korral Venemaale vastu astuda, selleks oli loodud spetsiaalne viiemeheline üksus, kes olid eraisikutest raadiosidespetsialistid. Nõukogude armee raadiosageduste segamiseks "laenasid" nad Tallinna Polütehnilise Instituudi (nüüd Tallinna Tehnikaülikool) sõjalisest kateedrist sõjaväe soomukitel kasutatava raadiojaama ning lisasid sellele väga võimsa omavalmistatud võimendaja. Nende asukoht oli ühe Tallinnale lähedal asuva kõrghoone viimasel, pööningukorrusel.
Kuidas andsite maailmale teada, mis toimus Eestis?
Meil oli ülesanne tagada ka valitsuse side rahvusvaheliste organisatsioonidega, Balti riikide valitsustega ja kõigi Eesti maakondadega. Lisaks toimus Toompea lossist otseraadioside Moskva "Valge majaga", kus asus Boris Jeltsini staap.
Professionaalsete raadiovastuvõtjate kaudu kuulasime sidekeskuses kogu maailmas levitatavat informatsiooni ja iga kokkulepitud ajahetke järel esitasime peaministrile ja piirivalve juhile Andrus Öövlile memo sellest ja Nõukogude Liidus ja Eesti maakondades toimuvast. Leeduga oli ööpäevane "kuum liin" ja sealtkaudu otseside USA valitsusega.
Vaata fotoülevaadet augustisündmustele eelnenud ajast ning sellest, kuidas nähti vaeva riigipiiri tekitamisel! Fotod on pärit raamatust "Leegitseval piiril" ning raamatu fotosisu on kokkupandud erakogude, rahvusarhiiv FOTISe, politsei-ning piirivalve materjalide põhjal.
Raamatu autorid Henn Karits oli organisatsiooni "Eesti Kodukaitse" staabiülema asetäitja 1990, Eesti Piirivalveameti peadirektori asetäitja, logistikaülem 1990-2002 ning Aadu Jõgiaas oli Eesti Kodukaitse piirivalve sideteenistuse ülem, valitsuse salajase sidekeskuse ülem 1991. aastal.
.
Vaata fotogaleriid!
