Romantiline suveamet Emajõel

18-aastane Alar Pastik leidis tänavu suveks endale töö Kavastu küla parvepoisina, võib lugeda Õpetajate Lehest.

Hommikul kuue paiku, mil suurem osa noori alles õndsalt teist külge keerab, asutab Luunja valla Sirgu küla poiss Alar Pastik end juba tööle. Kodust mitte kaugel Emajõe kaldasopis ootab teda parv, mille sarnast pole mujal Eestis ega Lätis-Leeduski. Parv ühendab Luunja valla Kavastu küla Mäksa vallas asuva Veskimäega. Juba üle saja aasta.

Kui parve poleks, tuleks Kavastu rahval ja sinna kanti sattunud turistidel teha vähemasti kümnekilomeetrine ring üle Luunja silla. Käiakse ka Emajõe ühelt kaldalt teisele tööle, nii et jalavaeva vähendus läheb paljudele asja ette.

„Sõbradki tahaksid endale samasugust suvetööd,” on Alar oma ameti üle rõõmus. „Järjest kogemusi tuleb juurde. Hooratta väntamine on päris raske, ühe jõeületusega tuleb umbes 270 tõmmet teha. Kuid konti ei murra ja jõusaali pole enam põhjust minna.”

Vesi on Alarile väiksest peale meeldinud, kooliajal käis ta Tartus ujumistrennis. Veelähedus oli üks põhjus ka nüüdsel töövalikul. Ega „mehisemat” tööd ole noortel kerge leida. Varasematel suvedel on Alar rohkem korilusega tegelnud ja käinud marju korjamas. „See oli pigem taskuraha teenimiseks, sealt ei kogunenud tagavaraks midagi,” lausub ta.

Laseb ratast vändata

Nädalavahetustel on sõitjaid rohkem, argipäeviti paarkümmend jõeületajat. „Paljud arvavad, et siin on sild, kaartide peale pole märgitud, et parv,” räägib Alar. „Kavastusse jõudes on nad üllatunud. Sellist asja ju mujal ei näe.” Jõeületuseks graafikut pole. Auto ja kaaskonna eest tuleb välja käia neli eurot ja sõit võib alata. Kuni viieliikmelise jalakäijate grupi veab Alar paadiga üle jõe. Tasuta.
Parvesõit üle jõe kestab vähem kui kümme minutit. Lõbusaid lugusid reisijaile Alar veel vesta ei oska, kuid hooratast on soovijatel vändata lasknud küll. Parv on nii suur ja raske, et põhja ei saa minna nagu saksa poiste parv Palamusel.

„Pikema aja jooksul tekiks lugusid kindlasti,” kinnitab parvepoiss. Kuid enne jõuab ta oma toredast suveametist lahkuda – ees on ootamas kaitseväeteenistus. Pärast sõjaväge on kaks valikut: õppima või tööle. Kindlat otsust pole veel teinud, tehnilised erialad meeldiksid vist rohkem.

„Otsime uuesti parvepoissi, ühelt ja teiselt kaldalt, eelistame kohalikku meest,” räägib OÜ Luunja HMT juhataja Ivar Süld. „Alar on olnud väga kohusetruu ja töökas. Ja tal on õige mõtlemine. Paljud noored tormavad terve suve mööda kõrgkoole, valivadki eriala välja, aga esimese semestri järel lahkuvad. Pigem ikka aru pidada, kuni oled endas kindel.”
Luunja HMT korraldab parve hooldust, ülevaatust, remonti. Parve ülalpidamine on valla kassale märkimisväärne kulu. Varem maksis Luunja parve eest kahasse Mäksa vallaga, kuid siis viimane loobus.

„Mingi asi peab olema, mis vallale tuntust toob, kõike ei saa vaid rahas mõõta,” arvab Luunja vallavolikogu esimees Heino Saar. „Terves Baltikumis pole sellist parve, kaugelt tullakse vaatama. Emajõel on varasemal ajal olnud rohkem parvi, aga kõik on kadunud. Enne Peipsit ongi siin viimane jõeületuse koht.”

Sada aastat vana tava

Veel sajand tagasi olid paljud teedega ristuvad sildadeta jõed maanteedel liikujatele tõsiseks takistuseks. Sillaehitus oli kulukas ja aeganõudev, seetõttu olid Liivimaa jõgedest vaid vähestel püsisillad. Jõgesid ületati enamasti koolmekohtades. 1930. aastate alguseni polnud Emajõel Tartust kuni Peipsini ühtegi silda, jõge ületati parvedel.
19. sajandi viimasel aastakümnel oli Kavastu mõisnikuks edumeelne parun Werner Wulff, kelle eestvõttel pandi koduküla juures 1899. a kohalike liha- ja piimatootjate meeleheaks üle Emajõe käima parv, mis ümbruskonna eluolu märgatavalt lihtsustas. Parvega oli jõge tollal siiski üsna ohtlik ületada, mõnikord riskiti nii enda kui ka hobuste eluga.
1983. a katkes siinse parve üleveokett, parv ise kadus allavoolu ning hooratas vajus jõevoogudesse.

1999. a taaselustati sajandivanune traditsioon Luunja valla ja AS Giga koostöös. Originaalhooratas tõsteti jõepõhjast üles ja pandi taas tööle.

Parevpoisi matemaatika

Praeguse parve viib üle jõe metallkett, mille otsad on kalda külge kinnitatud. Parvemees väntab hooratast, mis parve mööda ketti edasi sikutab. Piduriks on parvel poolemeetrine roigas – kui see hooratta vahelt läbi pista, ei liigu parv kuhugi. Sadamas kinnitatakse parv randumissilla külge kahe keti ja priskete puupunnidega.

Kõige suurem matemaatika on parvemehe jaoks see, kummal kaldal järgmist autot oodata. Enamasti saabub uus ülevedamist vajav auto ikka teisele kaldale, mitte sinna, kus seda oodatakse.

Navigatsioonihooaja algus ja lõpp sõltuvad peamiselt jääoludest ning võivad aastate lõikes erineda.

Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes