Martin Plaser: Kaevame kaitseväele haua?
Oli päikseline päev 2000ndate alguses. Reserviminejad hõiskasid, õhtuks jäi väeosa vaikseks. Tol suvealguse päeval, ei nihutatud selle sõdurikapiga olukorda ainult toas, vaid selle kapiga nihutati paigast terve maailm. Purunes kogu kujunenud illusioon heast käitumisest ja võimekusest, eeskujulik rühm muutus hetkega kavaldavate kretiinide bandeks. Aga seda vaid teoreetiliselt. Tegelikkuses suudeti kogu aastane teenistus ilma distsiplinaarkaristusteta mööda saata - mis salata, poisid olid väga tublid. Kindlasti tekib aga küsimus, et kuidas on võimalik, et igapäevaselt kontrolli all olevad sõdurid saavad kasarmus juua?!
Süsteem on kole, oma olemuselt kole. Kaitseväe suurus mängib vingerpussi, isetegijad on head, kuid võivad oma agaruses ja teemasid valesti käsitledes süsteemile hoopis kahju teha. Olgem ausad - on ju üsna tõenäoline, et selliseid 5000 inimese hulka satub ja seda hoolimata korralikust selektsioonist. Ja sellist selektsiooni, et ajateenistusse satuks ainult kvaliteet, on palju tahta. Mis oleks siis lahendus?
Need mõned konid, mis enne seda viinapudeliintsidenti leiti, läksid matmisele. Konide matmiseks ja distsipliini leidmiseks kaevati maasse auk, mille mõõtmed olid muljetavaldavad 4m*4m*1,6 m. Augu sügavus valiti selle järgi, et rühma kõige lühem tüüp saaks püsti seista ja ei paistaks välja. Konidele sai see auk hauaks. Omamoodi tähenduslik.
Suitsetamist selline “distsiplinaarteguviis” välja ei juurinud, küll aga lõppes kasarmus tuleohtliku olukorra tekitamine. Lihtsat juttu ei võetud kuulda.
Täna on asi nii kaugele jõudnud, et väidetavalt maetakse juba sõdureid? Kas tõesti on sõdurid siis niivõrd madala tasemega, et midagi muud üle ei jää? Julgen kahelda!
Minu teada on ajateenistuse populaarsuse kasv garanteerinud ka parema kvaliteedi. Probleemiks on aastakäikude kahanemine, sest 18-20 aastat tagasi oligi lihtsalt madalam sündimus. Trend on ilmselgelt veel mõned aastad languses.
Ma olen näinud sõdureid, kellel on nõrk füüsis või nõrk vaim. Olen näinud ka selliseid, kellel on mõlemas vajakajäämisi. Loodan, et enam ei sattu süstivad narkomaanid teenistusse.
Reservi arvamised toimuvad üldjuhul teenistuse käigus saadud vigastuste või teenistuse jooksul välja tulnud puuduste tõttu. Kuid kõige suurem küsimus on see, miks arvati ajateenijad, kes väidetavalt omale hauda kaevasid, pärast juhtunut peatselt reservi?
Vahipataljon on ka minu noorsõdurina veedetud baaskoolituse keskus. Haua kaevamine õppustel “langenud kaaslastele” on igati moraalile, inimväärikusele, surnud sõduri väärikusele ja ka füüsisele kasulik. Sõjavägi ja surmad käivad koos. Ei tasu seda unustada.
Samas on jabur, et sõdur peab ise endale hauda kaevama. Jah, võib olla üleelamislaagris, kus vaenlase kätte vangi langenute peal kasutatakse seda psühholoogilise mõjutamise osana, kuid tavapärasel jaoharjutusel pole vast kellelgi sellist ettenägelikkust, et kohe surma astutakse. Teisisõnu on haua kaevamine äärmine abinõu, mida rakendada vaid eriti isoleeritud tingimustes, näiteks siis, kui on oluline, et metsloomad hukkunule jaole ei saaks. Variandina sobiks ka kividega katmine. Kuigi tänapäeval võetakse langenud kaaslased lahinguväljalt kaasa. Hauad on kodus, viimne puhkus on kodumaa või koduõue mullas.
Kõikidele neile, kel on huvi hauakaevajate lugu korrata, soovitan: tehke konspekt, lisage see õppetund õppekavasse ning leidke sobiv spetsialist, kas või surnuaialt. Aga spontaanseid "hauakaevamise treeninguid" riigi ees oma kohust täitvate noormeestega korraldada ei tohi! Minu teada ajateenijate õppekavas vastav õppeblokk puudub.
Jääme ootama, mis tegelikult juhtus kahe reservi arvatud võitlejaga. Loodan, et värske kaitseväe juhataja suudab selles osas avalikkusega piisavat dialoogi pidada.
(Autor on kirjutanud raamatu „Minu teine miljon“.)
