Pelgulinna kooli direktor: nutitelefon on kaasaegses õppetöös osalemiseks piisav
„Näiteks kui tunni teemaks on Läänemeri, siis õpilane kiiresti kõbistab sellega ja otsib, kes seal elavad ja ütleb teistele ka,“ tõi Piibur näite, kuidas õpilaste infotehnoloogilisi vidinaid klassitunnis õppeeesmärkidel kasutada.
Piiburi sõnul tõstatub kindlasti kohe küsimus, kas õpilased teevad ikka tunnis oma nutitelefonide ja muude vidinatega seda, mida nad tegema peavad? Ta möönis, et loomulikult vaatavad mõned poisid selle vidinaga tagapingis paljaste naiste pilte, aga enne seda vidinat nad joonistasid neid pilte kaustikute tahakaanele.
Piibur leidis, et infotehnoloogilisi vahendeid kaasates on õpilaste tunnis kaasatöötamise tõenäosus oluliselt suurem kui ilma nendeta.
Kes need vidinad ostab?
Kuigi seadusega peaks kool tagama õpilastele kõik õppetööks vajaliku – värvid, dressid, suusad, sirklid ja muu, siis tegelikkuses enamus vanemaid ikkagi ostab need asjad oma lapsele. Ka infotehnoloogiliste vahendite ostmisega on Piiburi sõnul sama lugu. „Enamus ikka ostab selle oma lapsele ja kui ei ostagi, pole ka midagi hullu, siis vaatab üle naabri õla,“ lausus ta.
Piiburi hinnangul kulutatakse tänapäeva koolis palju raha uuele õppekavale vastavate õpikute ostmiseks, kuigi paljuski on õpikud samasisulised, ehkki teemade järjestust on muudetud. Ta tõi näiteks, et enam kui 900 õpilasega Pelgulinna koolil kulus suvel uue õppekava kohaste õpikute ostmiseks 45 000 eurot. „Aga selle raha eest saanuks ka rohkem läbi mõeldes midagi muud osta,“ vihjas ta võimalusele, et sama raha eest saanuks ka näiteks nutitelefone või tahvelarvuteid osta.
Lisaks on Piiburi sõnul Eestis erinevaid ettevõtteid, kes on nõus infotehnoloogiliste vahenditega koole toetama. Ta tõi näiteks, et kooli infojuht sai Elisalt õppetöös kasutamiseks kümme mobiilset vidinat.
Kõike pole vaja hinnata
Piiburi sõnul on hindamispõhimõtted suunatud tulemusele, mitte arusaamisele. „Peame uue õppekavaga jõudma sinna, et õpetaja ütleb õpilasele, mida veel on vaja harjutada ja mis on juba selge,“ rääkis ta. „Näiteks 5 tähendab, et asi on selge ja 2, et tuleb veel tööd teha."
Tema sõnul on enamus lapsevanemaid ja eriti vanavanemad aga orienteeritud hinnetele. „Kui me õpetajatele arvutit ei anna, siis ei saa ta ka e-kooli hindeid panna,“ lausus Piibur, kelle sõnul tehakse täna koolis palju sellist, mis ei ole mõistlik.
Piibur soovitas õpetajatel oma nutitelefonidega õpilaste ees mitte esineda. „Tänaste õpilaste mõte töötab teist moodi, nad ei loe asju läbi, vaid proovivad kohe järgi, aga tulemus on ikka sama,“ ei näe Piibur probleemi infotehnoloogiliste vahendite kasutamises tunnis. „Kas tänased õpilased peavad tegema kõike nii nagu meile omal ajal õpetati?“ küsis ta ja tõi näiteks korrutustabeli. „Mõnes koolis peab seda siiani pähe õppima, aga ükski laps ei mõtle, miks see vajalik on?“
Naljatades soovitas Piibur õpetajatele veel, et kui lapsevanem on juba teinud investeeringu ja ostnud lapsele näiteks nutitelefoni või tahvelarvuti, siis ei tohiks lapsele ka halbu hindeid panna, sest kui vanem on juba nii palju investeerinud, siis ei taha ta, et investeering luhta läheks.
Puudus pistikupesadest
Piibur prognoosis, et kümne aasta pärast ei ole koolis enam arvutiklasse ega klassides personaalarvuteid, küll aga tuleb puudus pistikupesadest, kus õpilased oma isiklikke infotehnoloogia vidinaid laadida saaksid.
Piibur rääkis Jäneda mõisas toimunud Tallinna ülikooli koolituskonverentsil Algõpetus 55, et pelgulinna kool ei osta enam arvuteid juurde. „Need ei pea olema klassides ja õpetaja ei pea seda kasutama iga kell ja kogu aeg,“ rääkis Piibur.
Direktori sõnul on kooli õpetajate toas varasema arvutirivi asemel praegu alles vaid kaks arvutit ja needki selleks, et vajadusel väljatrükke teha. Just vajadusel, sest ka printimise ja kopeerimisega peaks õpetajad Piiburi hinnangul piiri pidama. „Lastele räägime, et loodust peab hoidma, aga ise ikkagi prindime tunnikontrolliks paberilehti välja,“ tõi Piibur välja vastuolu.
Suurendada tuleb kaasatust
Kokkuvõttes ütles Piibur, et arvutite kasutamisega koolis ei tasu liiale minna, aga neid ei tasu ka karta. „Õpilased ei tee nendega midagi hullu, kes teevad midagi hullu, teevad seda ka ilma arvutita,“ kõneles ta.
Piiburi hinnangul peab õpetaja klassis korraldama hoopis suhteid ja õpilased õppima – kes teeb seda õpikust õigeid lehti lapates ja kes vaatab tahvelarvutist, ei oma seejuures tähtsust. „Tegelikult tuleb suurendada õppetöös kaasatust ja see ei ole lihtne,“ rääkis direktor Piibur. „Koolis peab õppima ja õpetaja peab selleks looma soodsa õhkkonna.“
