Haridusminister Jaak Aaviksoo: hea kool peab suutma anda hea hariduse igale õpilasele

Haridusminister Jaak Aaviksoo ütles kooliaasta alguse puhul Õpetajate Lehele antud intervjuus, et hea kool peab suutma anda hea hariduse igale õpilasele, mitte ainult koolikatsetega välja valitud priimustele.

„Selekteerimisel põhinev koolikorraldus on väga kaugel tugevast, ühtlasest ja võrdseid võimalusi pakkuvast haridusmudelist,” sõnas Aaviksoo. „Ma ei ole suur keeldudesse uskuja, aga võib-olla on tõesti vaja luua kõikidele esimesse klassi astujatele võrdsed võimalused ka sellega, et keelata koolikatsed ja sellele eelnev drill.”

Millal ja kui palju tõuseb õpetaja palk?

Nagu lubatud, on 1. jaanuarist 2013 õpetaja palk vähemalt 700 eurot. Kas see rohkem tõuseb, sellele saan vastata siis, kui eelarve riigikogusse saadame.

Millise palgatõusu see üldine 700 eurone miinimum igale konkreetsele õpetajale kaasa toob?

Hirm, et see, kelle palk on praegu üle 700 euro, hakkab tuleval aastal praegusest vähem teenima, on alusetu. Ühegi õpetaja palk ei tohiks väheneda. Aga kogu see palgaraha, mis kool saab lisaks 700-eurosele miinimumile iga õpetaja kohta, on praeguste kavade kohaselt koolidirektori otsustada. Kui riigikogu võtab vastu uue seaduse, peaksid seal olema kirjas ka kriteeriumid, millest direktor peab õpetajale palga määramisel juhinduma. Aga kui seadus ei muutu, jääb loomulikult kehtima praegune kord, välja arvatud see, et õpetaja miinimumpalk on uuest aastast 700 eurot.

Kui õpetaja palga alampiir on 700 eurot, siis milline on ülempiir? Kui vabad on koolidirektori käed?

Ülempiiri me seadma ei hakka, aga eks elu paneb siin ise mõistliku lae paika. Uus kord on kavandatud nii, et koolijuht saab oma suva järgi jagada 20 protsenti palgafondist. Ülejäänud osa on 700-eurone miinimumpalk ja keskmine palk oleks siis 840 eurot.

Senimaani on palju räägitud, et täiendav raha saab tulla eeskätt koolivõrgu korrastamise arvelt. Millal ja kui palju see kokkuhoidu andma hakkab?

Kui klassi lõpupildil on õpetaja kõrval ainult kaks abiturienti, siis sellist haridussüsteemi me paraku ülal pidada ei suuda. Kuna valdavalt on tegu munitsipaalkoolidega, siis kokkuhoidu hakkab selliste koolide sulgemine andma sedavõrd, kuivõrd omavalitsused koolivõrku korrastavad.

Kui palju koole siis ikkagi peaks olema, et öelda: koolivõrk on nüüd korras?

Mõistlik gümnaasiumide arv on 50 ja 100 vahel. Millal me sinna jõuame, ei oska ma öelda. Aga mida varem me alustame, seda kiiremini tõuseb õpetaja palk ja hariduse kvaliteet.

Tallinna tehnikaülikoolis eelmisel reedel peetud hariduskonverentsil arvas mõni esineja, et riik võiks mingi osa koolivõrgust omavalitsustelt ära võtta.

Põhihariduses pole nii radikaalne muudatus otstarbekas. Ent gümnaasiumihariduse andmisega on omavalitsustel mõnes piirkonnas tõesti raskusi. See nõuab väikeste omavalitsuste koostööd, mis alati ei toimi. Omavalitsustele jääb edaspidigi õigus gümnaasiumiharidust anda, kuid tahame pakkuda sellele alternatiivi tugeva riigigümnaasiumiga. Nii et evolutsioon, mitte revolutsioon.

PISA testid ja muudki mõõtmised näitavad, et Eestis antakse head haridust. Miks üldse parandada asja, mis töötab?

PISA testid kontrollivad põhikooliõpilaste teadmisi, mitte gümnaasiumiharidust. Aga ka kahe järjestikuse PISA testi tulemused ei lähe Eestis mitte kasvu, vaid kahanemise suunas. Nii et minu meelest ei mõistlik PISA testidele viidates öelda, et hariduses ei tohi midagi muuta.

Koolivõrgu korrastamise kava üks nurgakive on gümnaasiumi lahutamine põhikoolist. Ent enamik meie parimaid koole on just niisugused, kus on põhikool ja gümnaasium koos. Miks lõhkuda koole, kus antakse head haridust?

Koolide pingeritta seadmine riigieksamite tulemuste järgi ei ütle koolide tugevuse või nõrkuse kohta midagi. Kui võtta gümnaasiumi ainult parimaid põhikoolilõpetajaid, siis ei tee ka keskpärane gümnaasium neist kehvi abituriente.

Ent niisugune õpilaste selekteerimisel põhinev koolikorraldus on väga kaugel tugevast, ühtlasest ja võrdseid võimalusi pakkuvast haridusmudelist. Nii saame paar-kolm tugevat kooli, aga enamik lapsi peab leppima üsna kehva haridusega.

Ma olen veendunud, et põhikoolis peavad kõikidel laste olema ühesugused võimalused. Aga nendes põhikoolides, mille juures pole gümnaasiumi, on lastel praegu oluliselt kehvemad võimalused kui seal, kus on põhikool ja gümnaasium koos. Selline ebavõrdne kohtlemine ei ole õige.

Nii et teeme kas või mõne kooli kehvemaks, peaasi et kõik võrdsed oleksid?

Kui kool näeb ainsa võimalusena hea olla õigust valida endale parimaid sisseastujaid, ei ole see õige tee hea kooli ülesehitamiseks. Hea kool peab suutma anda hea hariduse igale õpilasele. Eliitkoolide privileegide kaotamine ei diskrimineeri kedagi.

Mis siis esimeste klasside sisseastumiskatsetest saab?

Seadus näeb ette põhimõtted, mille alusel omavalitsus lapsele koolikoha määrab. Seadus ei keela katseid, kuid omavalitsusel peab jaguma tarkust määrata igale lapsele kodulähedane kool niisugusel moel, et see ka tegelikkusele vastaks.

Äkki oleks mõistlik katsed lihtsalt seadusega ära keelata?

Me oleme seda arutanud, kuid ma ei ole suur keeldudesse uskuda. Aga vaatame, kuidas läheb arutelu riigikogus. Võib-olla on tõesti vaja luua kõikidele esimesse klassi astujatele võrdsed võimalused ka sellega, et keelata koolikatsed ja sellele eelnev drill.

Artikli tervikteksti loe Õpetajate Lehest