Andres Ellamaa: Patsient on, haigus on, ravi on, aga ravida ei saa, sest raha ei ole
Haigekassa juhi valimised on läbi. Uue mehe esimesed avaldused („paksumaks“), mille ümber ajakirjandus lokku sai lüüa, on tehtud. Tippjuhi mõte, et kõige olulisem on kusagilt lisaraha tuua, on teatavaks võetud. Ainult kust , on teadmata ja põhjustab ärevust. Tõdegem, eelmine haigekassa juht Hannes Danilov tegi oma töö korrektselt nagu ametnik peab – vastavalt seadustele. See, mis tänases haigekassas halb, on ikka meie enda valitud poliitikameeste tegu.
Olles olnud ravikindlustussüsteemi sünni juures ja jälginud kogu protsessi kahekümne aasta kestel, tuleb taas tõdeda, et tee on sirge ainult kuni esimese kurvini. Esimene kurv oli kindlasti see, kui haigekassa ja ravija silmis võrdustati kindlustatu ja mittekindlustatu. Sisuliselt lahkuti isikukeskse kohustusliku kindlustuse printsiipidest ja haigekassa hakkas üha enam muutuma rahajagamise asutuseks, millel on küll kindlustustegevusele iseloomulikke atribuute, kuid mitte sisu. Teine ja hoopis suurem käänak oli kümmekond aastat tagasi, kui alustati „solidaarse“ ravikindlustuse jutlustamist. Solidaarsuse mõõt jäi aga avalikustamata ja on seda seni. Haigekassa muutus arstiabi korraldavaks institutsiooniks – kel raha, sel võim. Sel aastal on sedagi võimu minister Ligi juhtimisel usinalt kärpima hakatud.
Tänane haigekassa tegeleb põhiliselt ravijate, mitte abivajajatega ja see ongi põhjuseks, et patsiendid pahandavad üha pikenevate ravi-ooteaegade, suureneva omaosaluse, arsti ja raviasutuse valikuvõimaluste piiratuse üle. Eraraviasutused aga käivad haigekassaga lausa kohut, kuna nende õigusi ja kavatsusi ei soovita aktsepteerida. Ning arstid-õed kemplevad haigekassaga palgaraha pärast kuigi ega haigekassa neile palka maksa. Haiglad aga elavad pidevas hirmus, et haigekassa neile tehtud töö eest tasuda ei taha, sest tööd on tehtud rohkem kui sõlmitud leping lubab. Ei ole aga raviasutuse või reatohtri võimuses prognoosida, milliste hädadega abi saamiseks pöördutakse. Sellega on tohtrid pandud kõige hullema valiku ette – patsient on, haigus on, ravimoodus on, kuid ravida ei saa, sest lepingu raha enam ei ole. Ning arstidele on langenud paratamatu kohustus selgitada patsiendile, miks ravi viibib. Haige ja haigus ei küsi ju, milline on parajasti haigekassa ja raviasutuse vahelise lepingu seis.
Patsiendi valikuvabadus
Tahame või mitte, kuid solidaarsus kindlustuses nagu ka rahalistes suhetes üldse, on sõnakõlks, millega reaalses elus raske midagi peale hakata. Tegelikult määrab solidaarsuse haigekassas kindlustatuse kohustuslikkus. Edasi on lihtsalt vaja selgelt ja ühemõtteliselt määratleda, kes kelle eest maksab. Riik laste, õppurite ja sõjaväe eest. Armastav mees oma armastatud koduse abikaasa eest. Töötukassa töötute eest. Ja kohalik omavalitsus omakandi loodrite eest. Ning pensionäri eest pensionifond. Nii lihtne see ongi. Palju see maks just nimelt on, tuleneb juba ühiskondlikust kokkuleppest ja poliitikute mõistlikkusest. Mida selle maksu eest ka saab, olgu kokkuleppe tulemus. Kas mõnele kodanikule uus maks või sadadele puugivaktsiin, sellised valikud tuleb teha varem või hiljem. Oma elu ja tervise täiendav kindlustamine mujal ja mistahes tingimusis ei oleks ju seega välistatud.
Jätkem patsiendile valikuvabadus ja samas teadmine, et ravikindlustus katab ravikulusid kõigile ühtmoodi ja olenemata ravikohast. Eemaldatagu sapikivid siis ülikooli kliinikus või väikeses naeratustega kaunistatud erakliinikus, patsiendile korvatakse (hüvitatakse) ikka vaid ühesugune summa. Muide, eeltöö taoliseks lähenemiseks on ju haigekassa tublide inimeste poolt juba ammu tehtud.
Ning jätkem riigile kohustus ja õigus määratleda, milliseid raviasutusi on vaja majandada riigi rahakoti arvel. Jätkem vallavolikogule õigus otsustada, kas palkab oma inimeste jaoks arsti või sõidutab hädalisi kuhugi mujale. Riigi kohustus on muidugi arstiabi kvaliteedistandardite kehtestamine ja ka jälgimine.
Muidugi võib välja mõelda hulga trikke, kuidas haigekassale raha juurde hankida - pensionisammaste maksustamine, dividendide maksustamine, omaosaluse suurendamine. Ometi on need kõik vaid rahva pahameelt esilekutsuv lohutusteraapia, mis võib agooniat veidi leevendada. Praegust mõtteviisi ravikindlustuse osas tuleb kiiresti muuta ja iga Eestis elav isik peab olema kohustuslikus korras kindlustatud. Kui raha ei ole ega näi ka tulevat ilma, et see ühiskonnas olulist käärimist tekitaks, siis on aeg hakata mõtlema, härrased.
(Autor on neurokirurg, tervishoiuminister aastatel 1990-1992.)
