Eelmise nädala Euroopa Keskpanga nõukogu otsus lõpetada väärtpaberituru programm (Securities Markets Programme, SMP) ning luua selle asemel rahapoliitiliste otsetehingute mehhanism (Outright Monetary Transactions, OMT) pälvis tähelepanu kõikjal Euroopas ning sündmust tõlgendati meedias ka kui lahendust euroala võlakriisile. Kas tegemist on kriisi lahendusega ning kui ei, siis mis on OMT tegelik eesmärk?
Tegemist ei ole siiski lõpliku lahendusega. Kriisist väljatulemiseks peab iga kriisi sattunud euroala liikmesriik ise pingutusi tegema. OMT olemasolu motiveerib probleemseid euroala liikmesriike oma majandusi reformima ning võimaldab Euroopa Keskpangal ja teistel Eurosüsteemi keskpankadel, ka Eesti Pangal, keskenduda hinnastabiilsuse hoidmisele euroalal.
Euroopa Liidu aluslepingud keelavad keskpankadel valitsustele otse laenu anda ning lubavad riigivõlakirju osta vaid järelturult. See tähendab, et esmaemissioonidest võlakirjade ostmine läheks selle reegliga vastuollu, kuid juba kaubeldavaid võlakirju võib näiteks Eurosüsteemi kuuluv keskpank turult osta.
14. mail 2010 võttis Euroopa Keskpanga nõukogu vastu otsuse luua SMP. SMP tagas, et euroala valitsuste võlakirjade tagatisel eurosüsteemi keskpankadest rahapoliitiliste operatsioonide raames raha laenanud pangad ei pidanud otsima lisatagatisi, kui võlakirjaturul mõne valitsuse võlakirja väärtus langes.
SMP-l oli mitmeid puudusi – nii võis juhtuda, et järelturul olid probleemsete euroala riikide võlakirju ostmas eurosüsteemi keskpangad, samas kui teised turuosalised nendest võlakirjadest vabaneda püüdsid. Samuti tuleks puuduseks lugeda asjaolu, et järelturul mõne probleemse riigi võlakirju ostes puudus eurosüsteemil võimalus suunata selle riigi majanduspoliitikat.
Nii näiteks ostis Euroopa Keskpank augustis 2011 Itaalia valitsuse võlakirju vaikimisi eeldades, et Itaalia valitsus viib samaaegselt ellu oma väljakuulutatud reformikava. Eurosüsteemi sekkumise tagajärjel langes Itaalia võlakirjade intressimäär, kuid samaaegselt vähenes Itaalia poliitikute huvi väljakuulutatud reformikava ellu viia. Uutele võlakirjadele kohalduv kõrgem intressimäär oleks neid sundinud läbi viima reforme või tõstma makse või tegema mõlemat korraga, kuid turgude stabiliseerumine tähendas, et Itaalia valitsus sai võlakirju pankadele ja pensionifondidele müüa endistel tingimustel ning puudus vajadus reformikava realiseerida.
SMP puhul kerkinud puudused lahendati Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (European Financial Stability Facility, EFSF) ja Euroopa Stabiilsusmehhanismi (European Stability Mechanism, ESM) puhul nii, et lubati neil abi palunud euroala riikide võlakirjade ostmine nii esmas- kui järelturult rangetel tingimustel.
Selleks, et eurosüsteemi keskpank OMT (rahapoliitilisteotsetehingute mehhanism ehk Outright Monetary Transactions) raames võlakirju ostaks, peab riik taotlema abi kas praegu EFSF-ilt või edaspidi ESMilt ning alluma majanduspoliitilise memorandumi tingimustele. Need tingimused peavad ette nägema EFSFi/ESMi õiguse osta abi palunud riigi võlakirju esmaemissioonidest või järelturult. Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) osalemine riigile abi andmisel ei ole OMT rakendamiseks kohustuslik, kuid on soovitav. Seega, kui riik ei soovi EFSF/ESM abi olukorras, kus tema võlakirjade hind langeb ja intressimäär tõuseb, peab ta vajalikud reformid läbi viima ise.
Eurosüsteemi poolt OMT raames võlakirjade ostmine ei ole automaatne, vaid otsustakse iga kord eraldi, sõltuvalt euroala rahapoliitilistest vajadustest. OMT raames ostmise lõpetamine ning edasised tegevused otsustab Euroopa Keskpanga nõukogu vastavalt sellele, kas EFSF/ESM programm saavutab oma eesmärgi.
Loodetavasti avaldatakse täpsemad OMT tingimused Euroopa Keskpanga õigusaktides, sest õigusselguse huvides oleks vajalik teada, kuidas käitub Eurosüsteem näiteks juhul. kui mõni riik EFSFi/ESMi memorandumit ei täida või kui aja möödudes muudetakse memorandumi tingimused algsest oluliselt leebemaks.
OMT raames võib näiteks Euroopa Keskpank osta võlakirju, mille lunastamistähtaeg on ühest kuni kolme aastani. Koguselisi limiite võlakirjade ostmisel keskpangal ei ole, samuti nagu intressimäärade lage, millest ülal- või allpool oste sooritatakse. Oluline on ka märkida, et erinevalt varasemast praktikast avaldatakse OMT raames tehtud ostude statistika iganädalaselt ning detailsem info puudutatud riikide kohta igakuiselt. Ilmselt muutub OMT tõttu tulevikus välja antavate riigivõlakirjade tähtajaline struktuur ning rohkem emiteeritakse lühiajalisi võlakirju, millele loodetakse eurosüsteemi näol stabiilset ostjat.
OMT puhul pidas Mario Draghi vajalikuks pressikonverentsil rõhutada, et eurosüsteemi keskpanku tuleb OMT raames võlakirju ostes kohelda samadel alustel kui erainvestoreid. Nimelt on investorid muutunud ettevaatlikuks ning lähtuvad oma investeerimisotsustes Kreeka võlakirjadega saadud kogemusest, kus võla restruktureerimisega tekkinud kahju kandsid peamiselt erainvestorid, samas kui avaliku sektori võlausaldajad, ka eurosüsteemi keskpangad, seda ei pidanud tegema. OMT püüab seega tagada investorite võrdset kohtlemist ning keskpankade võlakirjaostud OMT raames peaksid saatma turgudele signaali, et tegemist on turvalise investeeringuga.
(Autor on Estonian Business School’i õiguse ja avaliku halduse õppetooli juhataja.)
