Milline on Eesti rahva esinduskogu 21. taasiseseisvumise järgse aasta sügisel? Toompea vastvärvitud saalis istuvad poliitkähmlustest armiliste nägudega võitlejad, kes jätavad harva kasutamata võimaluse vastaseid verbaalse laskemoonaga nahutada. Riigikogu saalis on kõige enam lahinguid andnud Keskerakonna aseesimees Kadri Simson, keda on truu kannupoisina assisteerinud erakonnakaaslane Maarika Tuus-Laul. Lähtudes ütlusest, et minu vaenlase vaenlane on minu sõber, annab tarmukate naiste kõrval väärilist tooni samuti sõnasõdades karastunud sotside klanni esindaja Eiki Nestor.
Saalist väljas läheb asi aga päris käest ära, sest siis pillutakse vastamisi süüdistusi, millest mõned on õige rajud. Nii olevat praegune peaminister suisa Venemaa presidendi masti tegelane ning pistisekuritegudes süüdi mõistetud Jüri Vilmsi sihtkapitali juhatuse ainuliige, hiljuti vanglast vabanenud Elmar Sepp hoopiski Eesti variant Mihhail Hodorkovskist.
Kui aga jutt juba kuritöödele läks, tasub meeles pidada, et iga rahvas on väärt oma valitsejaid. Justiitsministeeriumi andmetel on karistusregistrisse kantud 444 383 Eesti inimest, mis teeb 36,12% kodanikest. Riigikogu liikmetest on joobes või liiga kiiresti auto juhtimisega hakkama saanud Rein Aidma, Jaak Allik, Andres Anvelt, Igor Gräzin, Kalev Kallo, Tõnis Kõiv, Aivar Sõerd ja Margus Tsahkna. Sellele nimekirjale tuleb lisada kriminaalasjades kahtlustatavad Priit Toobal ja Lauri Laasi ning Kalle Palling ja Kalev Lillo...
Aga mida siis selle kõige valguses oodata algavalt poliithooajalt? Kuna riigikogu liikme töö on pingeline (kõigil istungitel on osalenud vaid seitse inimest) ja praegu on menetluses 60 eelnõu, ei saa soovidega väga ahneks minna.
Esiteks tuleb lisaks Riigikogu eetikakoodeksi valmis tegemisele sellest ka igapäevaelus juhinduda. Seda eriti eelnimetatud pattude valguses.
Teine oluline asi on erakondade rahastamise läbipaistvamaks ja ausamaks muutmine. Kui aga kilekotiga raha erakonna peakontorisse tassimine nii ütlemata armas on, siis tuleb muuta seda, milleks raha kulutatakse. Valimiskuludele ülempiiri panna ei saa, sest siis tekib võimalus müüa reklaami erakonnale X väga odavalt ning hiljem mõnd vastuteenet nõuda. Küll aga saab piirata eetriminutite ja väliruutmeetrite arvu. On ju üsna raskesti selgitatav, miks on vaja rahvale selle sama rahva raha eest näidata poliitikute nägudega korrusmaja kõrgusi plagusid või tundide kaupa telereklaame. Ehk suureneb reklaami vähenedes ja arutelusaadete mõju kasvades ka võimalus, et valitakse ideede, mitte hea reklaami järgi.
