Dokumendid: USA teadis Nõukogude süüst Katõni massimõrvas, kuid vaikis selle maha

Värskelt avaldatud dokumendid toetavad seisukohta, et USA vaikis maha Poola ohvitseride tapmise Nõukogude Liidu poolt Katõnis, et mitte pahandada tollast liitlast ja hiljem, et mitte tekitada liigseid pingeid külma sõja ajal.

USA sõjavangid saatsid Nõukogude metsikuste kohta salajasi kodeeritud sõnumeid Washingtoni. 1943. aastal nägid nad Katõni metsas kaugele arenenud lagunemisstaadiumis laipaderive, mis tõestas, et tapjad ei saanud olla natsid, kes olid alles hiljem selle piirkonna okupeerinud, teatab Associated Press.

Esmaspäeval avaldatud dokumendid lisavad kaalu väidetele, et varjamine USA valitsuse kõige kõrgemal tasemel aitas Nõukogude Liidu süüd 22 000 Poola ohvitseri ja teiste vangide tapmises Katõni metsas ja mujal kinni mätsida.

Tõendid sisalduvad umbes 1000 leheküljel värskelt salastatusest vabanenud dokumentides, mille avaldas USA rahvusarhiiv ja pani üles internetti.

Ajaloolased, kes nägid materjali mitu päeva enne ametlikku avaldamist, nimetasid seda tähtsaks. Kõige dramaatilisem paljastus on USA sõjavangide salajaste kodeeritud sõnumite olemasolu, millest ajaloolased seni midagi ei teadnud ning mis lisab tõendeid selle kohta, et president Franklin Delano Roosevelti administratsioon teadis Nõukogude julmustest juba suhteliselt varajases ajajärgus.

Dokumendid näitavad ka, et USA väitis, et ei suutnud Katõni massimõrva süüdlast lõplikult kindlaks teha, kuni venelased seda 1990. aastal tunnistasid. See väide tundub nüüd ebatõenäolisena, arvestades suurt hulka tõendeid Nõukogude Liidu süü kohta, mis olid välja ilmunud juba aastakümneid varem. Ajaloolaste sõnul aitavad uued dokumendid kindlaks teha, mida USA teadis ja millal teada sai.

NKVD tappis 22 000 poolakat lasuga kuklasse. Eesmärk oli kõrvaldada sõjaline ja intellektuaalne eliit, mis oleks võinud Nõukogude Liidule ägedat vastupanu osutada. Tegemist oli ohvitseride ja reservohvitseridega, kes tsiviilelus töötasid arstide, juristide, õpetajate või muude oma ala spetsialistidena. Nende kaotus on osutunud poola rahva jaoks pikalt veritsevaks haavaks.

Aastatel vahetult pärast Teist maailmasõda sundis mõnede USA ametnike pahameel kuriteo varjamise üle looma spetsiaalset kongressi komiteed Katõni sündmuste uurimiseks.

1952. aastal avaldatud lõppraportis deklareeris komitee, et Nõukogude süüs pole kahtlust, ning nimetas veresauna „üheks barbaarsemaks rahvusvaheliseks kuriteoks maailma ajaloos“. Leiti, et Roosevelti administratsioon varjas kuritegu avalikkuse eest, kuid tunnistati, et selle põhjustasid sõjalised vajadused. Komitee soovitas valitsusel esitada Nõukogude Liidu vastu süüdistused rahvusvahelisel tribunalil, mida aga kunagi ei tehtud.

Vaatamata komitee tõsistele järeldustele, jätkas Valge Maja Katõni kohta vaikimist veel aastakümneid, näidates üles tahtmatust keskenduda teemale, mis oleks lisanud poliitilisi pingeid külma sõja perioodil.

***

Oli 1943. aasta mai Katõni metsas, mille sakslased olid Nõukogude Liidult hõivanud 1941. aastal. Grupp USA ja Briti sõjavange viidi nende tahte vastaselt mändide all avaneva kohutava vaatepildi tunnistajateks: massihauad olid tihedalt täis tuhandeid osaliselt mumifitseerunud laipu hästi õmmeldud Poola ohvitseride vormiriietes.

Ameeriklased – kapten Donald B. Stewart ja kolonelleitnant John H. Van Vliet Jr. - vihkasid natse ega tahtnud sakslasi uskuda. Nad olid näinud sakslaste julmust lähedalt ja Nõukogude Liit oli ju lõpuks nende liitlane. Sakslased lootsid kasutada sõjavange propaganda eesmärkidel ning lüüa kiilu Nõukogude Liidu ja lääneliitlaste vahele.

Pärast sõjavangilaagritesse naasmist olid ameeriklased siiski veendunud, et olid just näinud kaalukaid tõendeid Nõukogude Liidu süü kohta. Laipade kaugele arenenud lagunemisstaadium ütles neile, et tapmine leidis aset palju varem sõja käigus, kui see ala oli veel Nõukogude Liidu kontrolli all. Nad nägid ka poolakate kirju, päevikuid, indentifitseerimismärke, ajaleheväljalõikeid ja muid esemeid, millest ükski polnud dateeritud hiljema ajaga kui 1940. aasta kevad. Kõige rohkem veenis neid meeste saabaste ja riietuse hea seisukord – see ütles neile, et mehed polnud elanud pärast vahistamist kaua.

Stewart andis 1951. aastal kongressikomitee ees tunnistusi oma nähtu kohta ning Van Vliet kirjutas Katõni kohta raporteid 1945. ja 1950. aastal. Esimene neist läks salapärastel asjaoludel kaduma. Värskelt avaldatud dokumendid näitavad aga, et mõlemad saatsid veel vangilaagris viibides salajasi kodeeritud sõnumeid USA sõjaväeluurele, milles avaldasid arvamust Nõukogude Liidu süü kohta. See on tähtis paljastus, sest näitab, et Roosevelti administratsioon sai juba varajases järgus usaldusväärsetest USA allikatest informatsiooni Nõukogude süü kohta ja ignoreeris seda ometi liitlassuhete nimel Staliniga.

Dokumendid näitavad ka, et Stewartile anti 1950. aastal, veidi enne kongressikomitee töö algust, käsk Katõni kohta käivatest salasõnumitest mitte kunagi rääkida.

On ka teisi tõendeid, et Roosevelt teadis 1943. aastal Nõukogude süüst. Üks tähtsamaid sõnumeid, mis jõudis Roosevelti kirjutuslauale, oli ulatuslik ja üksikasjalik raport, mille saatis talle Suurbritannia peaminister Winston Churchill. Suurbritannia suursaadiku Poola eksiilvalitsuse juures Londonis, Owen O'Malley kirjutatud raport rääkis Nõukogude Liidu süüst Katõni massimõrvas.

***
Alles Nõukogude hegemoonia kokkuvarisemise ajal Ida-Euroopas tunnistas Mihhail Gorbatšov avalikult Nõukogude süüd Katõni sündmustes.

USA valitsuse vaikimine on pahandanud hingepõhjani paljusid poola päritolu ameeriklasi. Pärast Gorbatšovi ülestunnistust kirjutas 81-aastane Franciszek Herzog Connecticutist, kelle vanaisa ja isa Katõnis surid, kirja tollasele USA presidendile George H. W. Bushile.

„See ei ärata mehi uuesti ellu,“ kirjutas Herzog Bushile. „Aga see annab moraalse rahulduse ohvrite leskedele ja orbudele.“

1992. aastal riigidepartemangust saadud vastus ei rahuldanud Herzogit. Tema kirjavahetus valitsusega on samuti vastavaldatud dokumentide hulgas.

USA riigidepartemangu Ida-Euroopa asjade büroo asedirektori Thomas Gerthi 1992. aasta 12. augusti kuupäeva kandvas kirjas teatab valitsus, et neil puudusid ümberlükkamatud tõendid kuni Gorbatšovi ülestunnistuseni:

„USA valitsus ei aktsepteerinud kunagi Nõukogude valitsuse väidet, et ta ei olnud veresauna eest vastutav. Kongressi kuulamiste ajal aastatel 1951-1952 ei olnud USA-l fakte, mis oleksid selgelt ümber lükanud Nõukogude Liidu väited, et need kuriteod pani toime Kolmas Reich. Neid fakte, nagu te teate, ei avaldatud kuni 1990. aastani, kui venelased ametlikult Poola ees vabandasid.“

Herzog avaldas vastuse üle pahameelt.

„On suur vahe mitteteadmise ja mitte teada tahtmise vahel,“ ütles Herzog. „Ma arvan, et USA valitsus ei tahtnud teada, sest see oli neile ebamugav.“