Sergei Stadnikov: „Moslemite süütuse“ pilamise järelmõjudest
Prohvet Muhamedi isiksust üsnagi labaselt naeruvääristav, sisuliselt amatöörvideo tasemel olev „mängufilm“ provotseeris üle maailma sadade tuhandete raevunud musulmanide rünnakuid. Peamiselt Ameerika esinduste vastu suunatud vägivallapuhangutes on praeguseks hukkunud juba kümneid inimesi, aga ikkagi ei ole päris selged selle „kunstiteose“ tegijate taust ning lõppeesmärgid. Jah, loomulikult taheti vihastada tõsiusklikke prohveti vahendatud usukuulutuse järgijaid. Kuid siiski - miks?
Ehk tahetakse islamimaailma ja Lääne (eelkõige USA ning Iisraeli näol) terava vastandamise kaudu kombata erinevate maade moslemite ideoloogilise valuläve taset enne Iraani vastase mastaapse sõjalise operatsiooni algust? Eriti „araabia kevadet“ kogenud Tuneesia, Liibüa ja Egiptuse elanike veel säilinud protestivaimu ulatust. Kui nii, siis selgus, et päris paljude noorte islamistide võitlusvaim on vägagi tugev.
Imestama ei pane mitte niivõrd moslemitest tavainimeste nördimus või viha, vaid hoopis see, kui lihtsalt suudeti isegi mitmete islamiriikide ametiisikuid endast viimase piirini välja viia. Paratamatult meenub Briti päritolu kirjaniku Salman Rushdie „teedrajav“ juhtum aastast 1989, kui Iraani usuliider ajatolla Khomein andis kirjaniku jumalateotuse tõttu välja surmanuhtlust nõudva fatwa (islami usujuhi korraldus), mis on praegugi jõus.
Samas ei saa täielikult välistada kõige lihtsamat seletust toimunule: Egiptuse kopti kristlane, naturalisatsiooni korras USA kodakondsuse saanud režissöör Nakoula Basseley Nakoula ning skandaalide poolest kuulus pastor Terry Jones (filmi produtsent) põlgavad moslemeid niivõrd, et otsustasid hoiatada inimesi ähvardava ohu eest. Pole sugugi välistatud ka Nakoula soov kätte maksta – viimase kahe aasta jooksul on Egiptusest emigreerunud ligemale sada tuhat kopti, sest nad ei tunne end oma sünnimaal enam piisavalt turvaliselt.
Teisalt konsolideerib võimalik pikaajaline vastasseis radikaalsete moslemitega aegamööda ka olulise osa Lääne nii eripalgelisest üldsusest. Kokkuvõtvalt konstateerigem: sõjakast islamismist ja sellega seotud eluviisidest ning ilmavaatest on kujunemas igati arvestatav väljakutse Lääne liberaalsetele väärtustele ja seda esmajoones Kolmanda Maailma paljudes ühiskondades.
Kas see aga aitab kaasa nende riikide jätkusuutlikule moderniseerumisele 21. sajandil? Iseenesestki mõista - mitte karvavõrdki. Ja inimohvritega lõppenud märatsemised (valdavalt) Ameerika Ühendriikide diplomaatiliste esinduste ees näitavad musulmane just sääraselt, nagu seda kõik islamofoobid soovivadki – primitiivsete ja agressiivsete barbaritena.
Õnneks kutsusid näiteks Prantsusmaal ja Saksamaal tegutsevate moslemi usuühenduste mitmed autoriteetsed juhid usklikke vaoshoitusele. Ilmselt seepärast, et nad tunnevad seestpoolt kohalikku elu, kus on kindel koht ka sõnavabadusel. Sellest ei loobu õhtumaa tsivilisatsioon kunagi.
P.S. Religioosse süžeega karikatuure avaldatakse aeg-ajalt ka islami kultuurilise aluspõhjaga riikides, aga need pilavad eeskätt kristlikku usutunnistust. Tõsi küll, ma ei ole kuulnud ega lugenud mingitest massilistest protestidest nende vastu – ei Euroopas ega Ameerikas.
