Artemi Troitski: Ma kardan, et Venemaa muutub põrguks maa peal

Vene opositsioonitegelane, ajakirjanik ja kirjanik Artemi Troitski kirjutas septembrikuises KesKus'is, et Venemaast on kujunemas riik, kus iga normaalne inimene võib ühel hommikul ärgata juba karistatud dissidendina.

Elu jooksul on mul õnnestunud olla tunnistajaks mitmetele tõeliselt ajaloolistele sündmustele minu koduriigi – Venemaa – dramaatilises ja traumaatilises elus. See on üheaegselt nii suur vedamine, kui ka needus.

Gagarinist ja Praha Kevadest

Üks minu kõige eredamaid lapsepõlvemälestusi on näiteks Juri Gagarini lend kosmosesse aprillis 1961. Oli päikeseline päev ja ma olin kuueaastane. Mäletan, kuidas kuulsime lasteaias raadiost pommina mõjunud teadaannet, et lend oli edukas, mäletan elevil kasvatajaid, mäletan kuidas me – kogu Venemaa – seda suursündmust mitu päeva järjest tähistasime.

Sellele üldrahvalikule õnnetundele järgnes varsti paraku Tšehhoslovakkia ründamine 1968ndal aastal, Praha Kevade ideede ja demokraatialiikumise hävitamine ning sellele järgnenud väga valulik häbitunne Nõukogude Liidu pärast. Ma ei suutnud sellega kuidagi leppida ja minust oleks nagu üleöö dissident saanud. Pioneeriorganisatsioonist visati mind seepeale välja.

Kuidas me eksisime

Siis, aastal 1991, sain ma kogeda parimat vabas õhus toimunud eufoorilist üritust, mida eales Moskvas nähtud, võin isegi öelda, et üleüldist rahvapidu. Protestimeelsed noored ühendasid jõud kirgliku, justkui paisu tagant pääsenud intelligentsi esindajatega, et teha meie kodumaal lõpuks ometi lõpp nõdrale, kulunud, kuid hästirelvastatud Nõukogude režiimile.

Nagu enamus venelasi, arvasin ka mina, et kommunistide võimult kukutamine toob Venemaa jaoks endaga kaasa uue, demokraatliku suuna. Ent kuidas küll me kõik eksisime!

Hiljutine kohtuotsus Pussy Rioti* osas on nii mõneski mõttes ümbritsetud mitmete sümboolsete kokkusattumistega. Samal päeval, kui kolm noort punkrokki viljelevat naist oma Lunastaja Katedraalis poliitilistel ainetel korraldatud taideetenduse eest kaheks aastaks vangi mõisteti, mattis Moskva Sergei Kapitsat, geniaalset teadlast ja ühte Venemaa viimast nn valgustajate esindajat. Hüvasti, intelligents, tere tulemast dogma...

Keskaegne riik

Olen mitmeid kordi öelnud ja kirjutanud sellest, et Venemaa on tegelikult feodaalne maa. Vaatamata muutustele ideoloogilistes doktriinides ja majanduspoliitikas, on erinevused riigivalitsemise meetodites – võrreldes näiteks Ivan Julma aegadega – suhteliselt väikesed.

Venemaa juhid on üritanud “moderniseerida” riiki marksismi juurutamisega 1920ndatel ja turumajanduse ning demokraatlike reformidega 1990ndatel. Paraku on kõik need välismaise päritoluga uuendused läbi kukkunud. Ja keskaegse mõtlemise pitserid, mida praegu Vene ühiskond nii mõneski valdkonnas kannab, olid viimati tänasega võrreldavalt nähtavad Stalini ajal.

Putini valitsemise all on feodaalne autokraatia häbematul moel esile tõusnud. Tõsi, mitte nii, et Stalini või isegi Brežnevi aegne Nõukogude Liit kunagi tagasi tuleks. Tänapäeva Venemaa on väga kaugel “superriigi” olemusest. “Super” on ta ainult oma territooriumi ja veel ehk ka loodusvarade poolest. Aga riigivalitsemise osas ei toimi tegelikult miski.

Peale korruptsiooni ja varguste, mis on Putini valitsemise ajal saavutanud rekordilise taseme.

Häbiväärne nõiajaht

Palju on kirjutatud Pussy Riotile korraldatud häbiväärsest nõiajahist. Mind üllatas kõige rohkem Lääne poliitikute ja majandusliidrite vaikimine kogu nende noorte naiste viiekuulise eeluurimisvangistuse jooksul. Täpsemalt, nende vaikimine nii ilmsete inimõiguste rikkumiste suhtes.

Aprillis korraldasime Eestis (ei teagi, kus mujal se võimalik olnuks) mõnede minu muusikutest ja kirjutajatest sõpradega Pussy Rioti toetuseks kontserdi ning Eesti president Toomas Hendrik Ilves võttis sõna nende vangistatud noorte naiste toetuseks. Ilves on üks väheseid Lääne liidritest, kes enne viimast kohtuotsust augustis, on avalikult hukka mõistnud Venemaa käitumise selles kaasuses.
Kas ülejäänud Lääne maailma vaikimist võib seletada banaalse pragmaatilisusega või lihtsalt ükskõiksusega?

See tänaseni kestev vaikimine on rusuv, vastuolus kõikide nende põhimõtete ja deklaratsioonidega, millest Lääne liidrid oma kõnedes nii rääkida armastavad. Samal ajal on Lääne muusikud, kunstnikud ja kirjanikud avalikult väljendanud oma nördimust ja muret Pussy Rioti kohtlemise osas.

Venemaa, Euroopa Saudi Araabia?

Ma kardan, et Putini uus periood presidendina, õigemini ainuvalitsejana Venemaa üle, toob kaasa olukorra jätkuva halvenemise Venemaal. Kardan, et Venemaa muutub Euroopa versiooniks Saudi Araabiast – ekspordib gaasi ja naftat, impordib luksusautosid ning kus inimõiguste rikkumine ning demokraatlike põhiväärtuste eiramine on normiks, mille osas välismaailm silma kinni pigistab.
Ja siinkohal koidab olukord, kus igast normaalsest inimesest võib saada igal suvalisel hommikul ühtäkki dissident.

Ma kardan, et Venemaa muutub põrguks maa peal. Ja nii mõneski osas ning mõnegi jaoks on ta seda juba täna.

* Pussy Riot on Moskvas tegutsev Vene punkbänd, mis moodustati augustis 2011. Bändi kuulub kokku 12 liiget, nende sümboliks on saanud värviliste balaklavade kandmine. Tegutsemise algupoolel figureeriti ainult varjunimede all. Kohe pärast moodustamist paistis grupp (mis on seotud ka opositsioonilise kunstirühmitusega „Voina“) silma oma võimukriitiliste taideetendustega.

Korduvalt esineti ilma ette teatamata Punasel väljakul, trollibusside katusel ning metroojaamades. Suur osa etteastetest filmiti ning need on nähtavad internetis. Grupi põhisõnum keskendus Putini režiimi kritiseerimisele ning sõnavabaduse eest võitlemisele. 21. veebruaril 2012 esinesid grupi viis liiget Lunastaja Jeesuse katedraalis „punkpalvusega“ „Jumalaema, aja Putin minema“.

3. märtsil arreteeriti kaks grupi liiget, Nadežda Tolokonnikova ja Maria Aljohhina. Kolmas liige, Jekaterina Samutsevitš võeti kinni 15. märtsil. Kahte vabadusse jäänud tütarlast otsitakse taga tänaseni, praeguseks on nad Venemaalt põgenenud.

7. augustil 2012 taotles prokurör Aleksei Nikiforov Hamovniki kohtus punkansambli Pussy Riot liikmetele kolme aasta pikkust vanglakaristust. 17. augustil mõisteti 5 kuud eeluurimise all istunud tütarlastele karistuseks 2 aastat vabadusekaotust huligaanitsemise ja religioosse vihkamise õhutamise eest. Otsus põhjustas tugeva protestilaine nii Venemaal kui ka Läänes, tänaseks on protestiga ühinenud üle 100 Saksa Riigipäeva liikme, aga ka näiteks USA välisminister ja mitmed Euroopa Liidu kõrged ametnikud. Amnesty International on kuulutanud tüdrukud süümevangideks.