Juhan-Mart Salumäe: Tudeng vaid 135 euroga kuus inimese moodi ei ela
Üliõpilaseks olemine on kallis „lõbu“. Oskan seda öelda enda põhjal, sest olen ise teist aastat õppimas Tartu Ülikoolis. Mul on olnud võimalus muretult õppida ning raha pärast pole ma pidanud eriti muretsema. Sestap on minu igakuised elamiskulud olnud vahemikus 250-270 eurot ning selle rahaga saan ma ilma suurema priiskamiseta kenasti hakkama.
Mõni aeg tagasi tabas mind väike üllatus, kui kuulsin Haridus- ja Teadusministeeriumi vajaduspõhise õppetoetuse eelnõust. Nimelt näeb see ette riigipoolse 135 euro suuruse toetuse, mida hakkavad saama üliõpilased, kelle sissetulek leibkonna liikme kohta on alla vaesuspiiri, ehk vähem kui 290 eurot. Toetuse saamise lisatingimus on igal semestril 30 ainepunkti täitmine.
Arvestades, et vajaduspõhist toetust hakkaksid saama noored, kes perelt suurt rahalist toetust ei saa, otsustasin eelnõust tulenevalt eksperimenteerida, kas üliõpilane on võimeline 135 euroga kuu aega elama ning kui ei ole, siis millise summaga on.
Enne katse juurde asumist seadsin eksperimendile ka mõningad tingimused. Neist olulisemad olid, et ma elan põhimõttega „maksimaalselt soodne“ ning et ma ei kahjusta selle katse käigus oma tervist, ehk söön nii palju kui organism vajab.
Seadnud need tingimused, otsustasin esialgu 135 eurost välja jätta elupinnale ja treeningutele mineva raha, sest vastasel juhul jäänuks minu rahakotti vaid 31,50 eurot. Esiteks oleks see kaasa toonud üsna radikaalsed meetmed, et toime tulla ning samuti oleks siis olnud suur tõenäosus, et eksperiment jääb poole kuu peal katki.
3. septembril alanud eksperimendi alguses oli mul käes 135 eurot. Selle summa sisse pidin ma mahutama toidu, transpordi ning muud jooksvad kulutused. Eksperimendi esimese nädalaga sai selgeks, et kui üliõpilane elab üksi, tal pole sugulasest põllumeest ning aega ühelt „hullult päevalt“ teisele tormata, tuleb väga paljust loobuda. Lisaks näiteks jogurtile ja mitmetele lihatoodetele, tuli suu puhtaks pühkida ka õhtustest väljaskäimistest, sest needki tähendanuks mõningaid kulutusi. Esimese nädala järeldused leidsid järgmistel nädalatel vaid kinnitust.
Ette tuli ka palju muid kulutusi, nagu näiteks õppevahendid, juuksuris käik või hügieenitarvete soetamine. Üks enesest lugu pidav üliõpilane võiks selliseid kulutusi aeg-ajalt ikkagi teha ja nagu eksperiment näitas, pole need üldsegi soodsad. Samuti tuleb (eriti) üliõpilastel ette ootamatuid olukordi, mis nõuavad mõningaid väljaminekuid. Ehk tudeng ei saa nädala alguses selgelt öelda, millal ja kui palju tal millegi peale kulub.
3. oktoobril lõin ma toidu, transpordi ja muud kulutused kokku ning 135 eurost oli järele jäänud 27,78 eurot. Kui ma arvestasin sellest maha kulutused elupinnale ning hobile, tuli puudujäägiks 75,72 eurot. Teisisõnu kulus mul elamiseks kokku 210,72, kuid mõningate mööndustega võib selleks summaks pakkuda 200 eurot. Järelikult - 135 eurost ei piisa tudengile toimetulekuks ja sinna kõrvale peab tudeng otsima kindlasti ka muu sissetulekuallika.
Minu väljapakutud 200 eurot on toimetulekuks piisav, kuid seda vaid tingimusel, et tudengil ei tule ette ootamatuid kulutusi. Tahtes pakkuda tudengile sotsiaalset ja majanduslikku kindlustunnet õpingute ajaks, peaks tal iga kuu kasutada olema vähemalt 200 eurot.
Õppetoetus peaks olema mõeldud selleks, et üliõpilane saaks keskenduda täielikult õpingutele, ehk ta ei peaks õpingute kõrvalt töötama. Eesti Üliõpilaskondade Liidu pakutud õppetoetuste süsteemi muudatusettepanekud (stipendiumid, õppelaenu käendaks riik, õppetoetuse summa oleks alampalga suurune jne) on taolised, mis võimaldaks üliõpilastel keskenduda just hariduse omandamisele. Kui üliõpilane ei saa end pühendada oma erialale, pole võimalik rääkida ka mingist hariduse omandamise kvaliteedi kasvust. Üliõpilasel on kõige rohkem vaja teadmisi, kuid teadmiste saamiseks peab üliõpilane elama inimese moodi. 135 eurot seda ei võimalda.
Sellest, kuidas tudeng 135 euroga kuus toime tuleb, loe pikemalt siit.
