Priit Hõbemägi: Arstide streigi allakäiguspiraal
“Nädal on möödas, üüri maksma peab. Taas on selleks raha ja see on hea,” laulis Jaak Joala biitlite laulu “Lady Madonna”. Kas arstide nädalane streik on neil aidanud üüri maksta?
Kirjutasin arstide streigist neljapäevases Eesti Ekspressis. Vahepeal on oma sõna sekka öelnud arvamuslugudes Janek Mäggi ja Barbi Pilvre. Ja vähehaaval hakkab streik elama kahte elu – üks on selle meediakajastus ajalehtedes, televisioonis ja sotsiaalmeedias ning teine on reaalne streik reaalses maailmas.
Mida aeg edasi, seda enam tundub, et streigist sellisel kujul ei ole kasu ei arstidele, õdedele, hooldajatele ega ühiskonnale tervikuna. Sellisel juhul tuleb küsida, kellele see üldse on kasulik?
Kuid streik siiski laieneb. Tallinnas ja Tartus peatatakse uute plaaniliste haigete vastuvõtt statsionaari ja päevaravisse, streigiga liituvad Pärnu, Kuressaare, Viljandi ja Narva haigla, kus peatatakse plaanilised ambulatoorsed vastuvõtud. Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Ida-Tallinna Keskhaiglas, Lääne-Tallinna keskhaiglas ja Tartu Ülikooli kliinikumis jätkub streik ambulatoorses eriarstiabis ja lisaks peatatakse uute plaaniliste haigete vastuvõtt statsionaari ja päevaravisse. Streigis osalevad õed ja arstid, teatasid arstide liit ja tervishoiutöötajate kutseliit.
Mäng on läinud ohtlikuks – kui haiglad hakkavad vastuvõtte peatama, siis juhtub ühel hetkel intsident. Ja siis pole enam üldse tähtis, mis juhtub, kellega juhtub ja mis põhjusel juhtub ja kas see on üldse streigiga seotud. Süüdlaseks jäävad streikijad. Ma ei tea, kas seda ohtu on streigijuhid omavahel läbi arutanud, aga selge on see, et seda, mida pole võimalik ette näha, ei saa ette näha. Ja sellepärast on kõik kinnitused meedias: midagi ei saa juhtuda – samahästi kui vee peale kirjutatud. Kuidas siis ei saa, kui just saab! Seda tõestab elu meile iga päev oma ebameeldivate ja ootamatute juhustega.
Kui streigijuhid tuulte pöördumisest muidu aru ei saa, siis lugegu tasakaaluka(ma)te väljaannete kommentaariume. Sealne meeleolu on juba üsna üheselt pöördumas streigi vastu. Muidugi on seda tugevasti mõjutanud arstide sissetulekute avalikustamine. Kui jututeemaks on 7000-eurose sissetulekuga arstid, siis ei tulgu ühiskondlikku kaastunnet enam kusagilt. Arstide liidu presidendi Andres Korgi kommentaar: “Ainuke, mis praegu saavutati, oli see, et praegu need meditsiinitöötajad aeti lihtsalt vihasemaks kui nad olid," väärib lausa sissekandmist aasta PR-ebaõnnestumiste lahtrisse. Aga olukord vist juba eskaleerib iseennast.
Kui äkki streigi juhid võtaksid nädalavahetusel end kokku, istuksid maha ja teeksid seina peale tabeli: mida nad on nädalaga võitnud (mitte midagi) ja mida nad on kaotanud: üllatusmomendi, ajakirjanduse toetuse, meedialahingu palkade suuruse osas.
Kui ma kuuluksin streikivasse organisatsiooni, mille juhid on esimese nädala jooksul oma aktsiad maha mänginud ega ole osanud ühiskonna poolehoidu võita, toonud välja loosungi, et ühiskond on silmitsi “vihaste arstidega”, siis tuleks tõsiselt kaaluda nende juhtide tagandamist. Kui nad pole siiamaani millegagi hakkama saanud, siis on see ka edaspidi vähetõenäoline.
Kõige hullem on see, kui streigi juhid, tundes lüüasaamise lähenemist, kaotavad ratsionaalse lähenemise ja hakkavad läbirääkimisi pidama emotsionaalselt pinnalt. Ähvardus on ju välja öeldud: kahekuuline streik. Loodame, et terve mõistus tuleb koju tagasi.
