Osturalli "ohver": pidin ma täna sealt uksest sisse astuma...

Olen nõrk naine. Ma armastan šopata ja alanud ostupäevad on minusuguse jaoks alati justkui piinapink — tahaks kõike, aga rahalised võimalused on piiratud. Täna hommikul tulin Kaubamaja juures bussi pealt maha kindla veendumusega, et rahakotis puhub tuul ja ma ei tohi endale midagi osta.

Aga kiusatus oli niiiiii suur… otsustasin siis, et käin ainult korra kingamaailmast läbi. Hästi korraks. Vaatan ainult, mis seal on. Ei osta midagi!!!

Enne kui ma arugi sain, astusin poest välja uute saabaste, uute kingade ja viie paari sukkpükstega. Ma ausõna ei tea, kuidas see JÄLLE nii läks, aga süümekad ei lase praegu elada. Kulutasin ära nädala söögiraha (saapad) ja kasutasin krediitkaarti (kingad). Ei oleks pidanud! Ei oleks tohtinud!!!

Kõige hullem on see, et saan niigi mehe käest pidevalt pragada liigse laristamise pärast. Mul ei olnud neid saapaid ja kingi ju hädasti vaja, eelmise aasta omad on veel kenad ja moodsad ja peaksid ilusti vastu. Kuramus, miks mul oli vaja need osta… Ma ei tea, kuidas ma seda mehele ütlen. Peita ei õnnestu, ta jõuab enne mind koju ja tõenäoliselt märkab, kui ma suurte kottidega uksest sisse tulen.

Mul on ausalt jumala piinlik.

Tunnistan — mina olengi see ostumaniakk, kelle jaoks selliseid kampaaniaid korraldatakse. Olen iga kaupmehe unelm, ostan mõtlemata, kui midagi ilusat näen. Järgmistel päevadel on mul väga raske linnas liikuda, kui kõik oma kollaste ja roosade kotikeste ja õndsate nägudega vastu tulevad. Ma tahan ju ka. Äkki ma "jään haigeks", ei lähegi tööle. Kodus istudes ei teki kiusatust raha kulutada. 

Aga mida ma täna mehele ütlen???