Repliik: Rahasurmamispäevad
Tervelt viis päeva ohverdatakse pealinna suurimates templites raha, justkui etendades Olmeegi preestrite riitusi – ikka tuhandete kaupa ning paremat ja helgemat tulevikku soovides. Nii kõngeb kaubanduspühamu altaritel raha eurode ja sentidena, plastikkaardi kujul ja võlgade eest.
Eks ole ohverdamine või raha surmamine iga kodaniku ja maksumaksja isiklik otsus, keegi ei saa seda vääramatut soovi keelata ega halvustada. Kui raha ikka kotis paigal püsida ei soovi ning omajale lausa pöörast valu teeb, kõrvetades sügaval taskus tagumikku või rinda, tuleb ikkest vabaneda. Selvehallid pakuvad selleks puhuks lihtsa vaevaga kiiret abi - sinult raha, neilt sadu rulle vetsupaberit, hilpe ja heatujutunnet. Majandusteoorias kirjutatakse selle loogika taha ka win-win.
Kogu selle ostuorgia taustal jääb kaotajaks aga hommikune tööle ruttaja - inimene, kes kiirustab tõstma riigi SKPd ja kes linna täitvate osturallimisele kiirustajate vahel nagu seasulus lõksus on. Tunnistan, et olin minagi üks neist, kes ei taibanud, miks on hommikul kell kaheksa võimatu liikuda suunal Pärnu maantee-Liivalaia-Pronksi tänav kiiremini kui 10 kilomeetrit tunnis. Nimelt soovis iga kolmas keerata Liivalaia rahasurmamise templi parkimisplatsile, et juba varahommikul vajalike sakraaltoimingutega maha saada.
Võttes arvesse eile nähtut ja kogetut, võin kinnitada kõikide majandusanalüütikute arvamust, et Eesti sisetarbimine veab meie majanduskasvu jõudsalt ning igale surmamisele järgneb uus sünd, mida võiks näidata ka 2,5 protsendiline SKP kasv ning järgmisel aastal veelgi rohkem alanev töötus.
