Loone Ots: inimlik kurjus on ühesugune Auschwitzis ja Lõuna-Eestis, vahet ei ole
Lastekaitse liidu juht Loone Ots leiab, et kiusajad on oma kodu peeglid - paljud täiskasvanud leiavad laste löömise olevat sobiliku kasvatusvõtte ning paljudes kodudes on lausa hea tava lapsi solvata ka väikestel põhjustel.
Mis võis olla kiusajate motiiv?
Võimalikud on nn kambasuhted, algul vabal tahtel omaks võetud koht kamba hierarhias, allumine kamba "seadustele".
Tundub, et ohver ei teadnud inimõiguste konventsiooni paragrahvi, mille järgi kelleltki ei tohi võtta tema väärikust – aga sama sätte järgi ei saa keegi ka oma väärikust ära anda.
Kui kambas ongi kokku lepitud, et "käsu" täitmata jätmine tingib alandava karistuse, siis seaduse ees pole see vabandus. Isegi siis, kui ohver oli näiteks eelnevalt sooritanud kas või samasuguse teo, ei tohi sellele omakohtu korras vastata selleks on pädevad, seadusega reguleeritud isikud ja institutsioonid.
Kuidas on võimalik, et vägivald jääb koolis kui avalikus ruumis märkamatuks?
Tankitõrje näitel leidub alati üks pime nurk kust tankijuht diversanti ei näe. Koolid on komplitseeritud ruumid, pole lihtne kontrollida tuhandet ruutmeetrit. Vahest aitaks videovalve, aga eeskätt peaks kooli personal hea seisma, et pärast tundide lõppu läheks õpilased koju. Ohvri seisukohalt pole muidugi vahet, kas teda mõnitati ja peksti kooli, pargi või kellegi eramaja territooriumil. Me ei peaks mõtlema mitte vägivalla konkreetsele paigutumisele mingisse ruumi, vaid muretsema, miks lastevaheline vägivald tekib.
Millised küsimused video ühiskonnas tõstatab?
Esimene küsimus ongi: miks? Miks lapsed on nii õõvastavalt julmad? Miks nad naudivad teiste alandamist? Laps õpib eeskujudest. Esmased mudelid on pereliikmed. Liiga palju täiskasvanuid leiab laste löömise olevat sobiliku kasvatusvõtte. Laps võtab selle hoiaku omaks ja rakendab suhteis eakaaslastega. Liiga paljudes kodudes on lausa hea tava lapsi solvata ja sõnadega lüüa ka väikestel põhjustel. Laps kopeerib sedagi. Ta ei pruugi mõista, et teeb midagi valesti.
Koolis on loomulikult ühiskonnaõpetuse tunnid, milles lapsed peaks õppima, et vägivald on keelatud. Aga asja selgekstegemine ja kinnistamine on raske, kui õppetüki taustal seisab ähvardav lapsevanem, pandlaga püksirihm peos.
Teine mure on vägivaldne meedia, julmuse pidev müra ümber kasvava ja kujuneva vaimu. Hiljuti peksid ühe kooli esimese klassi poisid üksteist õrna kohta. Ilma tigeduseta, tülita. Lihtsalt et oleks "nagu filmis", tuvastas uurimine.
Ühiskond on liiga varmas tõstma lapsi meediatarbimises täiskasvanute kilda. Taevakanaleid sulgeda ei saa. Järelikult peaks täiskasvanud ise oma suhtumist muutma, eelistama vägivallatuid teoseid, et audiovisuaalse vägivalla tootmine ei tasuks ära. Ühiskond on võtnud vastu mitmeid last kaitsvaid ja tema heaolu edendavaid õigusakte, kuid seni, kuni me ei suuda tagada järelevalvet ja selgitada lastele endile, et vägivald on täielikult ja kompromissitult keelatud, jääb paber paberiks.
Kõnealune video kätkeb mitut õigusrikkumist. Kool on kohustatud tagama lapse turvalisuse kooli territooriumil, aga siin pole märgatud, et lapsed lähevad koolivälisel ajal tükiks ajaks tühja klassi. Alaealine ei tohi osta tubakatooteid, aga ohver läheb siiski ja proovib. Au müüjale, kes seadust järgis! Ja muidugi ei tohi mitte keegi mitte üheski olukorras võtta kaaslaselt tähtsaimat – inimväärikust.
Millised võiksid olla lahendused olukorrale, et edaspidist kiusamist vältida?
Lahendus ei ole lisaturvakaamerate paigaldamine, kuigi kool näib seda vajavat. Kõige tähtsam on kuriteo ennetus ja sellega seotu. MTÜ Lastekaitse liit on aastaid korraldanud koolitusi lapse õiguste teemadel, harinud hulga koolitajaid, kuid me ei jõua kõikjale. Jõhkratel lapsevanematel pole kohustust meie koolitustel osaleda.
Inimõiguste ja eriti lapse õiguste õpetamise mahtu peab õppekavas suurendama. Nii õpivad lapsed juba varakult üksteist austama, aga ka seda, et vägivald on seadusevastane ja selle vastu saab leida abi. Võtmesõna on hooliv ühiskond, mille liikmed märkavad ja sekkuvad kohe, kui laps (või täiskasvanu) satub ohtu. Ühiskonna tuum on perekond. Tugevas ja armastavas peres julgeb laps mured-hirmud vanematele usaldada ja üheskoos tullakse ohuga toime.
Missugune võib olla meediakajastuse mõju alaealisele ohvrile ja kiusatavatele?
Ausalt öelda mängisin esimesel minutil mõttega, et näengi lavastust. Mingi kodanikuhariduse ühendus on teinud šokiklipi ja testib sellega ühiskonna taluvuse piire. Kui nägin põrandal piinatava pisarate jälgi, sain aru, et asi on ehtne.
Infoajastul pole tsensuur tõenäoliselt võimalik. Pärast eemaldamist YouTube´ist kolis klipp lihtsalt teise keskkonda, sealt eemaldades jõuaks küllap kolmandasse. Rõhutan siiski keskkonna haldaja vastutust. Eestis oleks niisuguse vägivaldse klipi esitamine avakeskkonnas keelatud ja seaduse alusel saaks nõuda selle eemaldamist.
Ühest küljest on hea, et nii ohver kui piinajad on kaadris: kuritegu on tõendatud. Teisalt võimendab alanduse avalik demonstratsioon kahtlemata ohvri jubedat kogemust. Tema psüühika on igal juhul kahjustatud. Kui suurel määral, sõltub konkreetsest inimesest. Halvima võimaluse korral võib juhtunu muuta mõttemaailma jäävalt, tingida igavesi hirme. Näiteks kartsid paljud koonduslaagris olnud juuditarid 1940. aastail rasestuda või loobusid lapsest, kartes holokausti õuduse kordumist oma laste põlvkonnas.
Inimlik kurjus on ühesugune Oświęcimis (Auschwitzis) ja Lõuna-Eestis, vahet ei ole. Teise inimese väärikust laastav käitumine on alati roim. See, mida videos näha, on ehtne natsism. Praegu on meie lootus hoolivatel lähedastel ja meie ühiskonnas õnneks hästi toimival professionaalsel ohvriabil. Ent tagajärgede likvideerimise asemel tuleks hävitada põhjused.
