Soome vetest leitud sõjalaev Pallada viis Neptuni riiki vähemalt kuus eestlast
Helsingin Sanomat kirjutas 6. oktoobril, et Soome sukeldujate grupp leidis Vene Läänemere laevastiku kunagise uhkuse kolmes tükis Hanko lähedalt 60 meetri sügavuselt merepõhjast.
Ajaleht kirjutas ka, et Pallada saatus on vajunud peaaegu et unustusse. Ligi 600 ohvrile pole püstitatud mälestusmärki, neid pole kunagi mälestatud. Õnnetuse ajal valitses Soomes ja Venemaal karm sõjatsensuur, nii et ohvrite arvu ei saanud tollal avaldada.
Laeval olevat olnud Balti riikidest ja Lääne-Ukrainast pärit meeskond, kuid Mati Õun ütles Delfile, et nii öelda on liialdada. „Suurelt jaolt oli meeskond ikka venelastest. Vene laevastikus püüti Vene meeste ülekaalu hoida,“ selgitas Õun, kellele on teada seitsme laeval olnud eestlase nimi.
Õun ja samuti sõjaajaloolane Hanno Ojalo on Pallada hukust kirjutanud mitmes raamatus, koos ka teoses „Võitlused Läänemerel 1914–1918“, kust selgub, et ligi 139-meetrise lahingulaeva traagilises hukus oli oma osa asjaolude kokkulangemisel. Teosest selguvad ka laeval olnud eestlaste nimed.
Ajaloolaste raamatus seisab, et 1914. aasta 11. oktoobril olid ristlejad Bajan ja Pallada valves Soome lahe suus. Sel päeval oli valveristlejate vahetus ning Bajani ja Pallada vahetasid välja ristlejad Aurora ning Rossia.
Saksa allveelaev U 26 märkas hommikul Soome lahe suu poole liikuvaid Aurorat ja Rossiat, kuid ei suutnud neile torpeedolaske kaugusele jõuda. Kell 11.30 nähti aga kaht läänest tagasi pöörduvat neljakorstnalist Vene ristlejat, mis sedapuhku olid Bajan ja Pallada. Valvest vabanenud ristlejad läksid nimelt Tallinna poole.
Paarisajameetrine tule-, suitsu- ja veesammas
Allveelaev rühkis edasi loodekursil, mis viis ta kella 12.10-ks esimesena liikunud ristlejast vaid 500 meetri kaugusele. U 26 lasi oma ahtriaparaadist torpeedo teele. Vaid pool kuni paar minutit hiljem tabas see Palladat just laskemoonakeldri kohta – keldri sisu detoneerus ja kõrvulukustava kärgatuse saatel paiskus taeva poole paarisaja meetri kõrgune tule-, suitsu- ja veesammas.
Sõjaajaloolased kirjutasid, et kui suits hajus ja veesammas alla langes, oli ristleja selle sündmuse pealtnägijate hämmastuseks veepinnalt kadunud. Bejan lisas auru ja eemaldus kiiresti. Õnnetuspaigale kiirustasid hävitaja Rezvõi ja peagi ka paar traalerit, veidi hiljem hävitaja Novik.
Pallada kadus merepõhja kõige oma meeskonnaga – erinevaid andmeil 584 või 597 mehega. Ohvitsere oli nende hulgas olnud 25, nende seas ka komandör 1. järgu kapten Sergei Magnus. Eesti meremuuseumi teadur Teele Saar ütles Delfile, et Magnuse nimi toodi ära ka Pealinna Teatajas.
Teadaolevalt hukkus Palladal ka vähemalt pool tosinat Eestist pärit meest: 20-aastane Oskar Lanberg, 30-aastane Jakob Paan, kes oli laevastikku võetud esimese mobilisatsiooniga tagavaraväelasena, einelauapidaja Andrei Petrov Tallinnast, masinist Vassili Smetannikov, kütja Richard Ferdinand Suurkivi Tallinnast ja tisler Dimitri Šuravljov. Õun ütles Delfile, et tema andmetel oli laeval ka keegi isand Ristain, kelle kohta muud kui perekonnanime teada pole.
Teele Saar lisas, et ühest 1914. aasta oktoobrikuisest Tallinna Teatajast selgub, et Palladaga hukkus leitnant Woldemar Hut Tallinnast, kes oli Venemaa merehädast päästmise seltsi kohaliku inspektori poeg.
Eesti allveearheoloog ja meremuuseumi teadur Vello Mäss ütles Delfile, et rohkem andmeid laeval olnud eestlaste kohta leiaks ilmselt Peterburi sõja-meremuuseumist, kuid sellesse arhiivi on üsna keeruline pääseda.
Veepinnal heljus vaid puutükke, koisid ja päästeveste
Mati Õuna 2003. aastal ilmunud raamatust „Laevahukud“ selgub veel, et meri ei andnud välja ühtegi Pallada meeskonnaliiget – ei elusat ega surnut. Veepinnal heljus vaid puutükke, korgipuruga täidetud koisid ja päästeveste ning üks ikoon, mille nimi oli Nerukotvornõi Obraz Spasitelja (vabas tõlkes: lunastaja kujutis, mida pole loonud inimkäed).
Pallada hukk oli suurima inimohvrite arvuga merekatastroof esimeses maailmasõjas Eesti lähivetes. Helsingin Sanomat kirjutas, et Pallada uppumine oli aastakümneid suurim Soome vetes juhtunud õnnetus.
Igal juhul lõpetas õnnetuse mõjul admiral von Essen Vene ristlejate valvekorrad Soome lahe suus – edaspidi pidasid seal valveteenistust vaid hävitajad ja torpeedopaadid.
Sõsarlaevad müüdi sakslastele vanarauaks
Raamatus „Laevahukud“ on kirjas ka Pallada tehnilisi andmeid. Laev ehitati aastail 1905–1911 Uues Admiraliteeditehases Peterburis. Tema veeväljasurve oli 7834 tonni, pikkus ligi 139 meetrit, laius 17,55 meetrit ja süvis 6,44 meetrit.
Relvastatud oli ta kahe 203 mm, kaheksa 152 mm ja kahekümne kahe 75 mm kahuriga ning kahe 457 mm veealuse torpeedoaparaadiga. 17 125 hj aurumasinad andsid talle kiiruseks kuni 20,8 sõlme (38 km/h).
Pallada sõsarlaevadeks olid Bajan ja Admiral Makarov. Mõlemad tegid esimese maailmasõja õnnelikult läbi ja meie meeste õnneks olid Eesti Vabadussõja ajal tegevusetult Petrogradis. 1922. aastal müüsid bolševikud mõlemad ristlejad Saksamaale vanarauaks.
