AINULT DELFIS: Katkend Mart Laari tagatuba valgustavast raamatust ehk Kuidas peaministrit taheti maha võtta, III osa
Järgmisel nädalal jõuab müügile Kalle Muuli raamat „Isamaa tagatuba. Mart Laari valitsus 1992-1994”, mille esitlus on 20. oktoobril Estonia kontserdisaalis. Delfi avaldab autori loal katkendi veel ilmumata raamatust.
Jaanus Reisneri tähetund
Kuna väikesele koalitsioonile tundus, et uue peaministri leidmine pole keeruline, otsustati Laar veel enne riigikogu suvepuhkust maha võtta. Selleks plaaniti mõne valitsusest tulnud seaduseelnõu hääletus siduda riigikogus usaldushääletusega peaministrile ja eelnõu läbi kukutada. Laar sai sellestki plaanist loomulikult teada ja läks 18. mail vasturünnakule. Ta tegi saadikurühmale ettepaneku vabastada vandeseltslaste juht Indrek Kannik kaitseministri ametist ja saadikud hääletasidki Kanniku maha. Seepeale kogunes kohe Isamaa eestseisus, kus enamuses oli Laari vastasleer, ja nõudis peaministri viivitamatut lahkumist ametist. Samal õhtul kogunes valitsus erakorralisele istungile. Õhtust sai öö ja ööst hommik, kui Laar lõpuks oma tahtmise saavutas. Ta lubas koalitsioonipartneritele, et kui teda toetatakse, siis võtab ta kogu poliitilise vastutuse enda kanda, lahendab erakonnas puhkenud tüli ja tagab valitsusele töörahu. Kell oli viis hommikul, kui Laar Kannikust ja Kamast lõpuks jagu sai. Otsust ei pandud hääletusele, kuid enamik valitsuse liikmeid pooldas Laari jätkamist ja Kanniku lahkumist.
Kohe samal hommikul teatas oma lahkumisest valitsusest ka Kanniku võitluskaaslane justiitsminister Kaido Kama. Aga sellega polnud rahu kaugeltki maa peal, heitlus alles algas.
Laar oli uljalt lubanud, et kutsub tüli lõplikuks lahendamiseks kokku erakorralise suurkogu ja korraldab seal usaldushääletuse. Kui suurkogu ei toeta teda, siis astub ta ka peaministrikohalt tagasi.
See näis olevat poliitiline harakiri. Neljast Isamaa asutajast oli tolleks hetkeks Laari selja taha jäänud veel ainult EKDE ja mõni üksik EKDLi liige. Eriti just senine Isamaa nõrgim lüli EKDE nägi Laari jalgealuse kõikumises oma suurt šanssi püünele pääseda ja peaminister oma partei vankri ette rakendada. EKRE, vabariiklased ja osa EKDList oli aga kindlalt Laari vastu.
Laari vastased olid võidus nii kindlad, et ei vaevunud hääligi kokku lugema. Laar seevastu kutsus endale appi vanad sõbrad arenduskeskusest, Tiit Arge ja Jaanus Reisneri.
Isamaa ühinemiskongressi järel peasekretäriks saanud Ivo Rull kuulus Laari vastaste leeri. Ühe esimese tööna oli ta kohe sügisel palganud erakonna finantsjuhiks Heiki Kivimaa ja Reisneri teenetest loobunud. Üle poole aasta teenis Reisner elatist sellega, et püüdis sõprade äridele Toompea kaudu teed sillutada, kuni Laar ta jälle koos Argega poliitikasse kutsus.
Reisner ja Arge tegid seda, mida pärast neid on teinud paljud parteiaparaadid – käisid suurkoguni jäänud mõne nädala jooksul kõik piirkonnad ükshaaval läbi, otsisid üles Laari toetajad, kohtusid nendega ja veensid suurkogule tulema. Aastal 1994 oli säärane parteitöö täiesti uus tase poliitikas.
Kuna Rull polnud enam kui poole aastaga suutnud ühtset erakonnaliikmete nimekirja koostada, siis ei saanud ta ka vähimalgi moel kontrollida olukorda parteiridade täiendamise rindel. Peasekretär ei teadnud sedagi, kes üldse Isamaasse kuuluvad. Kõik neli Isamaaks liitunud erakonda pidasid oma liikmete üle jätkuvalt ise eraldi arvet ja igaüks esitas oma nimekirja peasekretärile alles veidi enne suurkogu.
Selline korralagedus võimaldas Isamaa liikmeskonda kuni viimase hetkeni paisutada. Laari pooldajate käes oli ainult EKDE nimekiri. Seda „korrastas“ kuni viimase hetkeni peamiselt Jaanus Betlem. Väidetavalt võltsiti seejuures erakonda astumise avalduste kuupäevi, aga tegelikult polnud selleks muud põhjust kui vaid silmailu. Juriidiliselt oli kõik niigi korrektne. Ükski reegel ei keelanud kellelgi mõni päev enne suurkogu astuda EKDE liikmeks. Reisner oli suurkogul terve suguseltsiga. Ta tõi kohale abikaasa, äia, ämma, naiseõe ja suure hulga tuttavaid ärimehi.
6. juunil, täpselt samal päeval, kui Laar ja Kallas lõid käed vahtkonnavahetuseks, sulges Reisner end peaministri kabineti taga asuvasse väikesesse tuppa ja tegi oma tööst kokkuvõtte:
Põlva ca 20st liikmest peaks kohale saama ca 10;
Võru osakonnast võiks ehk saada ca 20 inimest, oleneb kolmapäevasest esinemisest;
Tartust on tulemas 17 kindlat häält, buss väljub Vanemuise alumisest parklast kell 07.30;
Res Publica – Ken Martin* Vaher & Urmas Reinsalu lubasid ca 20 häält;
KDF – ca 30 inimest kohale;
Lisaks veel „Isamaa” fraktsioon ja muud prominendid.
Seega kokku peaks saama kindlaid hääli üle 160-ne.
* Ilmselt pole tegu trükiveaga. Jaanus Reisneri dokumendid on väga korrektsed ja täpsed. Pigem võib oletada, et Reisner ei teadnud oma noore abilise õiget nime, ehkki Res Publica oli Isamaaga koostööd teinud juba üle kahe aasta.
