Teadlane: pelgalt nupule vajutamisega harjunud põlvkonnad pole valmis kohtuma tundmatuga

Kasvatusteadlase Tiiu Kuurme sõnul on käteosavuse harjutamine inimese arengus korvamatu, kuna käteosavusest kujuneb hilisem mõistuse paindlikkus, samas kui infotulvas võib mõtlemisvõime pigem lamenduda.

„Kätega millegi valmis tegemise oskus ja osavus kaob tõesti loomulikul teel, sest tehnoloogilistes ühiskondades pole seda enam vaja. Siin vajutatakse nuppe ja kõik juhtub võluväel. Mille järele puudub hädavajadus, sellesse ratsionaalne ja pragmaatiline inimene ei panusta,” nendib Kuurme.

Samas on kasvatusteadlase kinnitusel käteosavuse harjutamine inimese arengus korvamatu. „Pedagoogikas on väidetud, et käed on intellekti tööriist, et käteosavusest kujuneb hilisem mõistuse paindlikkus. Nii ongi paljudes pedagoogilistes suundades asutud korvama seda, millest tehnoloogiline tsivilisatsioon inimese ilma jätab.”

„On loodud meistritöökodasid, tehakse puutööd, sepist, kootakse kangaid, tehakse ehteid, pille ja keraamikat. Ja mitte sugugi enam vaid lastega, vaid ka täiskasvanud isekeskis. Sest peale rahulduse saadakse siit veel tunne: ma suudan midagi, ma vormin mateeriat. See tunne annab eneseusalduse ja toidab enesekindlust, sest miski on mu käte all millekski saanud minu tahtele alludes. See on enese loojaks tundmine ja kokku puhas rõõm ning eluterve uhkus.”

Kuurme selgitas, et infotulvas mõtlemisvõime üksnes ei arene, vaid võib selles pigem lamenduda. Nimelt areneb mõtlemisvõime probleeme lahendades – ja just ehedaid probleeme pakuvad praktilised toimingud Kuurme sõnul rikkalikult.

Praktiliste asjadega toimetulev inimene on valmis ootamatusteks

„Kas aga on võimalik kunstlikult hoida alal seda, mis loomulikul teel tundub olevat kadumas? Käelised oskused on samuti inimkultuuri vara nagu kõik muugi. Kultuuri säilitamine on aga endiselt inimese mõjupiirides. Me peaksime siin küsima, mis võiks olla käteosavuse kaotuse hind,” sõnas Kuurme.

Ning võttis küsimuse ka vastata: „Peamiseks on õpitud abitus. Meie nuppudele vajutamise tsivilisatsioon on haavatav seda enam, mida rohkem on keerulisi tehnoloogilisi süsteeme ja mida vähem jääb inimeses alles võimet tajuda ning kogeda vastasmõju oma keskkonnaga.”

Kuurme nentis, et internet, kaugküte ja mobiililevi ei pruugi olla igavesed ja garanteeritud ning inimesed peaks ootamatutes olukordades käituda oskama.

„Ajalooliselt on meessoolt eeldatud riskivõtmist, osavust, sitkust, tugevust, julgust. Lapsena kujunenud käteosavus ning praktiline tegutsemine on nende omaduste kujunemisel asendamatud. Võib öelda, et materjali vormida oskav ja praktiliste asjadega toimetulev inimene on vorminud ka oma iseloomu ning seeläbi varustanud end kohtumisteks ootamatustega.”

„Oleme oma tsivilisatsiooniga teel tundmatusse, sest ajalooliselt ei tunta sellist aega, kus arenguid on nii raske ette aimata. Pelgalt nupule vajutamist õppinud põlvkonnad pole sisemiselt kindlasti valmis kohtuma tundmatuga.”

Poliitikaski üha vähem inimesi, kes suudavad võtta vastutust

„Argo Tuuliku tähelepanekud ühtivad suurema äratundmisega, et laieneb õpitud lodevus. Nii ei kujune ka iseloomujooni, mis võimaldaksid hallata suuri süsteeme ja juhtida protsesse. Lisame siia hoiakud asjadest hoolida ja parandada,” sõnas Kuurme.

Kuurme kõneles, et Eesti poliitikat ja muud avalikku elu jälgides kohtab seal üha vähem inimesi, kes suudavad võtta vastutust, ja nii võib edasise ees tunda vaid kõhedust. Käteosavuse roll selles kõiges on Kuurme hinnangul kaugelt suurem, kui välja paistab.

„Kooli on peetud ka hävimisohus kultuuriväärtuste pelgupaigaks ja nende oskuste õpetamine peaks siin pigem laienema. Koormatud intellekt liidus hädise kehaga pole see, mida peaksime soovima.”

Varem samal teemal:
„Argo Tuulik: Isa, miks ma selline lödinäpp olen?” Eesti Päevaleht, 31. oktoober