Matthew Crandall: Ameerika demokraatia oma parimas vormis
Peagi lõpule jõudev presidendiralli on minu mäletamist mööda üks viimase aja haaravamaid. Äsja USA-st naasnuna tunnetan valimiste tähtsust ja põnevust veel eriti.
Võistlus presidendikoha nimel käib viimse hetkeni ning veel praegugi ei ole võimalik võitjat ennustada. Minuga kõnelenud demokraadid usuvad siiralt, et köie jäme ots on Obama käes ning arvestades meeleolusid valimistel kaalukeeleks olevates osariikides,pole kahtlustki, et praegune president veel neljaks järgnevaks aastaks ametisse jääb. Vabariiklased vaatavad aga pigem üleriiklike küsitluste poole, kus vähemalt seni on Romney Obamat selgelt edestamas. Mõistagi on vabariiklased ka Romney võidus veendunud.
Praeguseks on valimiskampaaniateks kogutud juba üle kahe miljardi dollari ja see on päädinud tohutu koguse valimisreklaamidega. Üks Colorado osariigi elanik ütles, et ta pole juba kuid ühtegi autoreklaami näinud – ruumi jagub vaid poliitikale. Pole vist kahtlustki, et niivõrd suur summa leiaks mujal kordades mõistlikumat kasutust ning poliitika ja raha võiks üksteisest üldsegi lahutatud olla. Tegelik elu peegeldab aga alati vastupidist.
Kallid ja keerulised valimised
Ennenägematud rahalised kulutused ei ole aga USA poliitilise süsteemi ainukene unikaalne külg. Ameerika demokraatia keskmeks on alati olnud valimiskogu, mis on pehmelt öeldes väga veider viis presidenti valida. Selle asemel, et rahvas saaks presidendi poolt hääletada, korraldab iga osariik eraldi valimised kindlate valijameeste jaoks, kes lubavad kummagi presidendikandidaadi poolt hääletada. Osariiklike valimisi iseloomustab aga põhimõte: võitja võtab kõik. Hoolimata sellest, kas tema ülekaal teiste kandidaatide ees on 90% või üksnes 51%. Presidendikandidaat, kes saab 270 häält (enamus valijameeste seas) võidab valimised.
Seesugune valimissüsteem võib paljudele Eurooplastele vanamoodsana ja üdini veidrana tunduda. 2000. aastal nägime kõik, kuidas rahvas toetas Al Gore'i, ent kaotas valimised sellele vaatamata. Põhjuseks lihtsalt tõsiasi, et valijameeste enamus toetas vastaskandidaat George W. Bushi. Sarnast lõpplahendust võib muide oodata ka tänavu: rahvas on Mitt Romney poolt, ent ometigi pole tema kaotus välistatud. Sellele vaatamata on aga valimissüsteem rahva seas oma legitiimsuse säilitanud.
Teine küsimus, mida seesugune valimissüsteem tahes-tahtmata tõstatab, on tõsiasi, et tegelikult määravad valimiste lõpptulemuse üksnes üheksa või kümme osariiki. Ülejäänud neljakümne osariigi puhul on võitja juba ammu selge, sest on teada, millist kandidaati toetatakse. See tähendab aga omakorda, et neis neljakümnes osariigis sisuliselt valimiskampaaniat ei tehta ja presikandidaadid sinna ei satu. Seda ja ka eelpoolöeldut arvesse võttes näib, et demokraatlikult pole tegu just kõige ideaalsema valimissüsteemiga. Teisalt on aga niisugusel riigipea valimisel ka omad head küljed.
Kuna valimistulemuse määrab vaid käputäis riike, peavad kandidaadid neile väga hoolikalt keskenduma. Selle asemel, et korraga ligi 313 miljonit inimest püüda, seatakse siht väiksematele valijagruppidele. Kuigi seda on siiski mõnedes suuremates osariikides (näiteks Florida, mille elanikearv ulatub 19 miljoni) raske teha, leidub väiksemaid osariike, kus iga hääl sõna otseses mõttes loeb. Nendeks on näiteks New Hampshire, Iowa ja Nevada. See kõik paneb presidendikandidaate valijatega intiimsemalt suhtlema ja suurtele valimisüritustele lisaks ka näiteks vallamajades või linnavalitsustes kohtumisi korraldama.
Valimistest pole midagi põnevamat
Üllataval kombel peegeldavad need üheksa või kümme osariiki kogu Ameerikat – nii geograafilises kui ka demograafilises mõttes. Kuigi enamik Ameeriklastest raiskab oma hääle, ilma, et sel sisuliselt kaalu oleks, saavad nad vähemalt nende kümne osariigi kaudu nii presidendikampaaniast osa kui ka nende osariikide elanikega samastuda.
Ameerika valimissüsteem on küllaltki veider ning sel on palju vigu. Siiski kinnitaks enamik Ameeriklasi, et pole midagi põnevamat kui valimisõhtu. Nad vaatavad, kuidas Ameerika kaart täitub loetud häältega ning iga osariigi puhul selgub valitud kandidaat. “Võitja võtab kõik” põhimõte sunnib ülekannete vältel saatejuhte välja arvutama kõikvõimalike stsenaariume, kui suurelt üks või teine kandidaat häälteenamust võita võib. Meie valimissüsteem pole ideaalne, aga see on meile omane ja see töötab. See on Ameerika demokraatia oma parimas vormis.
