JUHTKIRI: Sotsiaaldemokraatlik jäärapäisus
Sotsiaaldemokraatliku erakonna idee korraldada erakorralised valimised on intellektuaalselt huvitav, kuid tekitab mitmeid küsimusi.
Esiteks - kas sotside enda rahaasjad on nii korras, et teistele sel teemal etteheiteid teha?
Teiseks - kas sotsid suudaksid välja käidud mõtte ka realiseerida? Kui meenutada nende varasemat katset kangutada justiitsministrit ja viimast üritust lüüa kohalt Juhan Parts, tundub see järjekordse katsena pälvida avalikkuse tähelepanu. Tsiteerides Jürgen Ligi „selle taga tuleb näha parteilist huvi püüda sogases vees kala ning teeselda tegevust“.
Kolmandaks – mis juhtub, kui SDE sõnast saab tegu ja erakorralised valimised tulevadki? Lisaks muudele seadustele on riigikogus praegu arutlusel ka riigieelarve. Esiteks lükkuks nende asjade arutamine edasi, teiseks oleks valimistel riigieelarvele kahtlemata oma mõju. Kuigi jah, töökoormat ei saa tuua rahva arvamuse mitte kuulamisel ettekäändeks.
Neljandaks – Demokraatide ühendus pakkus erakorraliste valimiste asemel välja valitsuse umbusaldamise. See lahendaks osaliselt küll probleemi, mida tekitaksid erakorralised valimised, kuid selle mõtte elluviimine takerduks sarnaste kändude taha, kui eelpool juba mainitud SDE algatused.
Viiendaks - „Sotsiaaldemokraadid usuvad, et ennetähtaegsed riigikogu valimised sunnivad parlamendierakondi muutuma ausamaks ja avatumaks (...).“ Küünikud ütleksid, et sellist looma nagu aus poliitik pole olemas (mõistagi esineb erandeid) ja on kahtlane, et pärast erakorralisi valimisi midagi põhimõtteliselt muutuks. Teisalt – kui ametisse saaksid inimesed, kes ei pea põhitöö kõrval seitse tundi ülekuulamisel veetma, oleks muidugi päris hästi.
Kuuendaks - „Poolteist aastat pärast riigikogu valimisi oleme jõudnud olukorda, kus valitsuse ja valitseva koalitsiooni jätkamine kahjustab tõsiselt Eesti riigi usaldusväärsust omaenda kodanike silmis,“ leidsid sotsid. Paraku on neil õigus.
Aga seni, kuni ei muutu poliitiline kultuur, ei ole ka uutest valimistest kasu. Poliitilise kultuuri muutumiseks on vaja uusi inimesi. Paraku ei tule suletud süsteemi uusi inimesi (erandiks Tarand ja Raid) muud moodi, kui läbi parteide broileritehaste. Et seda muuta, tuleb muuta süsteemi. Või nagu ütleb Marju Lauristin: „Me oleme nüüd ühe [valimissüsteemi] ära proovinud ja proovimise tulemusena oleme mõndagi õigesti paika saanud. Näiteks ei ole meil 30 väikest parteid, vaid inimestele arusaadav arv valikuid. Aga me oleme jõudnud ammendada arenguvõimalused, mis sellel süsteemil on olemas. Kui me tahame uuendada kogu Eesti vabariigi riiklikku elu ja värskendada inimeste huvi, usaldust ja tahtmist selles osaleda, siis üks võimalus on proovida mingit muud süsteemi.“
