Heiki Krips: Vaikiva ajastu juhtide autokraatlikult ükskõikne nägu
Aare Pilv nimetab olukorda meie riigis vaikivaks ajastuks, mida iseloomustab poliitiliste tegude lahkumine avaliku diskussiooni haardest ja toob metafoorse näite juhtide robotistumise kohta. Ta ütleb, et on üsna loogiline, et niimoodi käitub võim, mis kohtleb riiki ja ühiskonda pelgalt masinana, mille tööd tuleb korraldada võimalikult efektiivselt. Ja kuigi tundub, et juhid kalduvad käituma kui silmaklappidega hobused, kes näevad vaid enda ette, on nad siiski teadlikud sellest, mis nende „kõrval“ toimub. Ainult, et nad ei hooli sellest ja näivad uskuvat tõsimeeli, et ees ootab helge tulevik. Vaikiva ajastu juhtidel on oleviku hädade suhtes autokraatlikult ükskõikne nägu.
Kui iseloomustatakse mõnd totalitaarset ühiskonda, näiteks Nõukogude Liitu, siis olulised asjad, mida demokraatlike valimiste puudumise kõrval rõhutatakse, on võimu tsentraliseeritus ja autokraatlik juhtimine. Meie demokraatlikust riigist rääkides näib nagu autokraatlik juhtimine siia ei kuuluks. Ometi tundub üks meie põhiprobleeme olevat just selles. Juhid paistavad lähtuvat üha enam vaid omaenese tarkusest. „Andis jumal ameti, küll annab ka mõistuse!“ näib levivat ja seda mitte ainult kõrgemas võimuhierarhias.
Mida enam on tegu “vaikiva ajastuga“, kus autoritaarsed juhid „ei kuule ega näe“, seda enam tekib rahva hulgas õpitud abitust. Need, kes oleksid võimelised kaasa lööma, et olukorda parandada, loobuvad. Isegi valima minna ei taheta, sest ka opositsiooni näost kumab autokraatlikku ainuotsustamist. Tarkusetera, et „võim rikub inimest ja absoluutne võim rikub absoluutselt“ näib meilgi kehtivat. Mida kauem inimene võimul on, seda targem ta enesele tundub. Mida targem ta enesele tundub, seda vähem ta kuulab teisi.
Ühiskonnas, kus saab valida erinevate persoonide vahel, on valimistel võimalik taoline võimu poolt „rikutud“ indiviid häältest ilma jätta. Kui see pole aga võimalik ja hääled kantakse taolisele indiviidile ikkagi üle, siis näitab see hoolimatust rahva valikute suhtes. Niiviisi võib vildak valimissüsteem soodustada autokraatia kasvu.
Parteide tagatubadest ja „grupimõtlemise“ fenomeni võimalikkusest
Üksiku juhi autoritaarsusest hullem on väikese „väljavalitute“ grupi autoritaarsus. Kui näiteks partei võimuladvik on tekitanud olukorra, kus „hääled altpoolt“ blokeeritakse, siis on suur tõenäosus fenomeni tekkeks, mida on nimetatud grupimõtlemiseks. Mõiste grupimõtlemine (groupthink) võttis kasutusele Irving Janis 1972 aastal*, kirjeldamaks olukordi, kus grupp kõrgelt kvalifitseeritud indiviide võtab vastu valesid otsuseid.
„Grupimõtlemise” olemus seisneb selles, et grupi iga liige püüab kohandada oma arvamust selliseks, mida ta usub olevat grupi arvamus. Selle tõttu võetaksegi koos vastu ka selliseid otsuseid, millega iga indiviid eraldi võttes alati nõus ei oleks. Räägin järgnevalt mõnest olulisest grupimõtlemise tunnusest.
Uskumus oma grupis tehtavate ettepanekute õigsusesse. Grupi liikmed usuvad, et nemad tarkade ja moraalsete inimestena mittemõistlikke ettepanekuid ei tee ega halbu otsuseid vastu ei võta. Seetõttu analüüsitakse otsustamiseks vajalikke lähteandmeid ebapiisavalt ja alternatiivid jäävad küllaldase tähelepanuta. Lisateavet ei otsita või otsitakse valikuliselt.
Haavatavuse illusiooni olemasolu. Räägitakse palju stiilis “Me oleme suures ohus!”, samal ajal kui oht pole tõestatud. Mõelgem sellest, millal ja miks vihjatakse ohule teise riigi poolt (põlevkivielektrijaama kulutuste põhjendamine) või ohule teise partei võimule tulles.
Jüri Saar selgitab ajalehes Sirp tabavalt, et rahva hirmutamine parteide poolt teineteisega on kaval taktika, kuna ei lase esitada tõsisemaid küsimusi. „Näiteks, mida Reformierakond Eestis võimul olles ja Keskerakond Tallinnas võimul olles poliitilise arengu vallas on saavutanud? (...) Kas poliitiline kultuur ilmutab üha enam küpsuse tunnuseid, on vabanenud autoritaarsusest ja direktiivsusest või seistakse ka selles mõttes paigal?“ (Sirp 05.10.12)
Jagatud stereotüübid “grupivälise” kohta ja eriti oponentide kohta. Tavaliselt arvatakse ühiselt, et oponendid teistest parteidest “ei tea neist asjust midagi” või “teavad valesti”. Ometi pole reaalsuses võimalik, et kõik oponendid räägivad vaid valet. Võidakse ka näiteks koos uskuda, et „rahva arvamus pole üldse tähtis“. Kui võimu säilitamise nimel ignoreeritakse muid arvamusi täielikult, siis loob see aluse grupimõtlemise tugevnemiseks.
Kriitika puudumine. On kirjutamata reegel, et grupi liikmed ei kritiseeri üksteist. See on üks olulisemaid märke, mis näitab sisedemokraatia nõrkust. Näiteks kui keegi parteis paneb toime seaduserikkumise, siis püütakse asi kinni mätsida. Siia kuulub ka enesetsensuuri vajalikkusse uskumine. Parteiliikmed usuvad, et isiklik nõustumatus tuleb üldistele huvidele ohvriks tuua. Seetõttu püütakse oma vastuväiteid minimeerida.
Mida vähem on partei liikmed otsustamisse kaasatud, seda suurem on võimalus grupimõtlemise fenomeni tekkeks. Partei juhtgrupp teeb grupimõtlemise tõttu vigu ja varjab neid kui need avastatakse. Partei lihtliikmed on vait või olles mängureeglid omaks võtnud, ülistavad oma tarku juhte.
Mõeldes sellele, keda valimistel eelistada, tuleb arvestada parteis esinevat autoritaarsust, kas üksikjuhi ainuvõimu või „tagatoa“ ainuvõimu. Tuleb eneselt küsida „Kui võim on selle partei käes, siis kelle käes tegelikult võim on?“
Üks võimalus pääseda „eluaegsetest“ autokraatlikest poliitikute gruppidest riigis on tähtsustada demokraatlikku juhtimist, mille olulisim koostisosa on inimeste kuulamine ja arvestamine. Demokraatlikku juhtimist tuleb juurutada koolides, ülikoolides ja asutustes rääkimata poliitilistest parteidest. Parteide juhtkond ei tohiks sarnaneda NLKP poliitbürooga, kus ühed ja samad isikud istusid kuni hauani.
Demokraatlik juhtimine tähendab inimeste kaasamist otsustamisse. Kui aga autokraatliku juhtimisega partei lubab enne valimisi rahvale rohkem demokraatlikku kaasamist, siis tuleb sellesse lubadusse suhtuda kui küünilisse valetamisse. Kui partei tegevusviisides ilmneb tendents grupimõtlemise fenomenile, siis peab see oleme meile kui valijatele ohumärgiks. Meie käitumisest ja valikutest sõltub kas meie võim on inimnäoline või autokraatlikult ükskõikne mask.
*Janis, I. L. (1972). Victims of groupthink: A psychological study of foreign policy decisions and fiascoes. Boston: Houghton Mifflin Company.
