Eva-Maria Liimets: Eesti tegutseb inimõiguste edendamisel oma „kaalukategooriast“ kõrgemal
12. novembril toetas New Yorgis ÜRO peaassambleel 184 riiki Eesti saamist ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks aastateks 2013-2015. Miks Eesti nõukogusse kandideeris ja mida me seal tegema hakkame? Lühidalt vastates aitab see samm meil paremini saavutada üht Eesti peamist välispoliitilist eesmärki: demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete ning majandusvabaduse edendamist. Demokraatlik õigusriik peab kaitsma inimesi ja nende õigusi nii oma kodus kui ka maailmas. On riike, kes saavad oma väärtuste levitamisel toetuda jõule, ja teisi – sealhulgas Eesti – kelle tegevus toetub rahvusvahelisele õigusele ja -koostööle.
Inimõiguste nõukogu liikmena mõjutab Eesti inimõigustealaseid protsesse maailmas ning me võtame endale kohustuse aidata kaasa raskete inimõigusrikkumiste ärahoidmisele.
Eesti on rahvusvahelisel areenil inimõiguste edendamisel sageli tegutsenud oma „kaalukategooriast“ kõrgemal. Koos Tuneesiaga vahendasime hiljuti 192 riigi valitsustevahelisi läbirääkimisi ÜRO uue naiste õiguste kaitsega tegeleva agentuuri UN Women loomiseks ning Eesti ekspert osales ÜRO peasekretäri raporti koostamisel, mis on täna suunanäitajaks ÜRO arengu- ja humanitaarabi andmise tõhustamisel.
Oma igapäevatöö tulemuslikumaks elluviimiseks oleme teinud valiku inimõigusteemadest, milles rahvusvaheliselt aktiivselt kaasa räägime. Need toetuvad me endi väärtustele ja on suunatud aktuaalsete, globaalselt levivate murede lahendamisele. Nii pöörame tähelepanu organisatsioonides soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste edendamisele, sealhulgas naiste ja tütarlaste kaitsele relvakonfliktides. Oleme seisnud laste ja põlisrahvaste õiguste eest ning viimasel ajal osalenud ka karistamatuse vastase võitluse ning väljendusvabaduse, sealhulgas internetivabaduse edendamises. Need jäävad ka meie peamisteks teemadeks inimõiguste nõukogus. Peatun allpool pikemalt neist kahel: naiste õiguste kaitsel relvastatud konfliktides ning väljendusvabadusel.
Tänapäeva sõjaliste konfliktide puhul on ohvriteks tihti tsiviilisikud, eriti naised ja lapsed. Pärast viimaste kümnendite veriseid sõdu endises Jugoslaavias, Ruandas ja Somaalias, võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni nr 1325 teemal „Naised, rahu ja julgeolek“. Selle vastu võtmisega kohustusid riigid arvestama naiste erilist haavatavust sõjaolukorras, aga ka suurendama naiste osakaalu konfliktide lahendamisel.
Eesti eesmärgiks on aidata rahvusvahelises koostöös kaasa selliste inimsusevastaste kuritegude ennetamisele ning et riikide ülesehituses osaleksid kõik ühiskonnagrupid. Näitena konkreetsest tegevusest võib siinkohal meenutada Eesti kauaaegset tegevust tervishoiusüsteemi ülesehitamisel Helmandi provintsis ja tütarlaste haridusele suunatud projekte Kabulis. Neil eesmärkidel on Afganistani ülesehitust toetanud ka Eesti vabaühendused.
Nüüd aga väljendusvabadusest. Väljendusvabaduse vallas kogub tehnoloogia võidukäiguga globaalselt jõudu internetivabaduse teema. Kui palju arutelusid seisab riikidel selle vabaduse universaalseks kaitseks veel ees, pole kaugeltki selge. Araabia kevade sündmused näitasid, et internet võib mängida võtmerolli aitamaks inimestel oma õigusi nõuda.
Interneti vabas ja laias kasutatavuses ohtu nägevad võimud üritavad seda erinevate vahenditega kontrollida ja reguleerida: filtreeritakse ja blokeeritakse teatud teemad või leheküljed ning kiusatakse taga ja arreteeritakse autoreid. Eesti peab virtuaalset väljendusvabadust inimõiguseks, mida riigid peavad kaitsma ja mille kättesaadavust soodustama. Seetõttu ühines Eesti mullu Internetivabaduse koalitsiooniga, kus ühiselt seda maailmavaadet levitatakse ning toetatakse nende riikide kodanikke, kus internetivabadus on piiratud. Inimõiguste nõukogu on vastava teemaga samuti tegelemas: selle aasta juulis võeti esmakordselt vastu resolutsioon, mis kinnitab, et põhiõiguseid tuleb küberruumis kaitsta samamoodi nagu mujal.
(Autor on Välisministeeriumi rahvusvaheliste organisatsioonide büroo direktor.)
