Katrin Väljataga: Lastega perede mured ei ole prioriteet

Eelmisel aastal esitas MTÜ Kodaniku Hääl Tallinna volikogule eelnõu, mille vastuvõtmisel oleks loobutud Tallinna Televisioonist ja suunanud vabanenud summad lasteaedadele...

See eelnõu hääletati maha.

Eelnõu vastuvõtmine või selle sisuga arvestamine oleks loonud Eesti Vabariigis pretsedendi, kus elanikud oleksid saanud kasutada seadusest tulenevat võimalust otsustusprotsessi sekkuda. Aga seda mitte streigi või omavalitsuse korraldatud rahvahääletuse kaudu, vaid omapoolse eelnõuga. Et lapsevanemate sooviga toona ei arvestatud ning probleeme pole tänaseni lahendatud, on lapsevanemad otsinud oma sõnumi edastamiseks uusi viise.

Hea näide sellest on pereisa Jüri Mõis, kes kaebas kohtusse Harku valla, kuna omavalitsus ei ole suutnud täita seadusest tulenevat kohustust tagada lasteaiakoht oma valla igale 1,5 kuni 7-aastasele lapsele. Probleem ei ole aga uus ja selle lahendamise juures on nii riik kui ka omavalitsused olnud ühtviisi saamatud.

Juba 2004. aastal esitas rahvastikuminister valitsuskabinetile ettepanekud alternatiivsete lapsehoiuteenuste väljaarendamiseks Eestis. Samal aastal viidi läbi uurimus Lastehoid Eesti peredes, millest selgus, et enim valmistab lastehoid muret 2-3 aastaste laste vanematele, probleemideks on töö ja pereelu ühitamine ja lastehoiuteenuste kallidus.

Omavalitsused ei tea, mida pered vajavad

2006. aastal valmis uuringu aruanne väikelastehoiu alternatiividest maakondade lõikes. Selle uuringu järgi ei osanud valdav osa omavalitsustest vastata küsimusele alternatiivsete võimaluste vajaduse osas, kuna vastavaid küsitlusi ei olnud läbi viidud. Aruandes toodi vajadustena välja ühtse süsteemi väljaarendamine alternatiivsetele lapsehoiuteenustele ja nende aktiivsem juurutamine omavalitsustes.

2006. aastal pöördus üks lapsevanem Vabariigi Presidendi poole palvega aidata kaasa lasteaiakohtade põua leevendamisele. Samal aastal viis õiguskantsler läbi kohalike omavalitsuste kohustuste täitmise analüüsi lasteaiakohtade tagamise osas. Õiguskantsleri peamised seisukohad, mis olid esitatud tema poolt kokku kutsutud lasteaedade ümarlaual, olid järgmised: kohalikud omavalitsused ei täida seadusest tulenevaid kohustusi lasteaiakohtade tagamisel; lasteaiakoha tagamisel on tegemist riigi ülesandega, mis on pandud omavalitsuste õlgadele. Seetõttu peab riik omavalitsustele andma ka raha selle ülesande täitmiseks.

2008. aastal algatati riigi ja kohalike omavalitsuste koostööprogramm „Igale lapsele lasteaiakoht“, mis nägi ette riigipoolset toetust omavalitsustele lasteaiakohtade loomiseks. Programm tähendas seda, et omavalitsuste investeeringutele lisas riik omalt poolt 50%. Projekt lõpetati 2009. aastal seoses majanduslanguse ja negatiivse riigieelarve vastuvõtmisega.

Et lapsed kuskile siiski ära mahutada, said Tallinna lasteaiad soovituse tõsta laste arv rühmades seaduses lubatud maksimumini. Lisaks rakendatakse üle Eesti lasteaedades põhimõtet, mille kohaselt laste arv rühmas ei ole mitte seotud kohtade arvuga rühmas, vaid laste kohalkäimise protsendiga. Selle tulemusena on rühmades laste tegelik arv tõusnud ka üle seaduses lubatud piiri.

Uuringud on, tulemusi...

Kuigi õiguskantsler pidas seaduse säärast tõlgendamist valeks, ei ole sellest loobutud. Peale selle, et Haridus- ja Teadusministeerium on lubanud sellise rühmade ületäitmise luubi alla võtta, pole probleemi lahendamiseks midagi ette võetud.

Alternatiivseks lapsehoiuteenuseks on üle Eesti valdavalt eralasteaiad ja -päevahoiud. Tegelikkuses on alternatiivsete lastehoiuteenuste spekter palju laiem ning võimaldaks koordineeritud kasutamise korral muuta lastehoiuteenuse ja alushariduse pakkumise märksa paindlikumaks, lapsesõbralikumaks, vanemate vajadusi enamarvestavaks ning säästlikumaks omavalitsuse jaoks.

Perepäevahoiu rakendamisel väheneks vajadus uute lasteaedade ehitamiseks. 2012. aastal on heakskiidu saanud järjekordse temaatilise uuringu läbiviimine - peredele mõeldud toetuste ja lapsehoiusüsteemi mõjude audit, mille tulemusena (väljavõte Riigikantselei Tarkade Otsuste Fondi veebileheküljelt) „...valmib 2013. aastal peretoetuste ja teenuse arendamise roheline raamat, mis esitatakse valitsusse arutamiseks ja heakskiitmiseks.“ Nagu nähtub eelnevast, on sarnaseid uuringuid 2004. aastast alates läbi viidud mitmeid. Tulemused? 2012. aastal nähakse lastehoiuteenuse pakkumise alternatiivina omavalitsuse tasemel moodullasteadu ehk ajutisi lasteaedu...

Ilusad algatused – riigi poolt alternatiivsete lapsehoiuteenuste süsteemi väljatöötamine ja omavalitsuste nõustamine nende rakendamisel, omavalitsuste ja riigiametite ning mittetulundusühingute osalemisel peetud mõttevahetused ümmarguse laua ääres, riigipoolne toetusprogramm – on jäänud poolikuks, lõpetamata ja juurutamata.

Pole prioriteet

Omavalitsused on omalt poolt kohati vastanud samaga ning eelarve koostamisel hetkepoliitika taustal unustanud kunagi seatud prioriteedid. Ei ole kasu üksikutest rahalistest toetustest, mida nii riik kui omavalitsused omavahel koordineerimata ja korralikult läbi mõtlemata jagavad.

Eelkirjeldatud poolikute tegevuste ja poliitilise ping-pongi taustal, mis hetkega võivad nulliks teha toetusrahad ja garantiid, ei ole praegustel ja tulevastel lapsevanematel kindlustunnet, kas nad suudavad kanda lapsevanema rasket kohustust. Vaja ei ole mitte võimalikult suurt hulka võimalikult kõrgeid toetusi, vaid läbimõeldud süsteemi, mis hõlmaks nii TEENUSEID (ka lapsehoiuteenust!) kui ka toetusi. See peab toimuma korrastatud süsteemi alusel, kus omavalitsuse ja riigi ülesanded on sõbralikult koostöös jagatud.

Omavalitsuste ja riigi ülesannete jaotuse korrastamise vajadusest räägib ka OECD 2010. aasta analüüs Eesti haldussuutlikkuse kohta. Eesti Maksumaksjate Liit on Tallinna linnapea ja linnavalitsuse poole 2010. aastal pöördunud palvega asuda pealinna ja suurima omavalitsusena juhtima koostööd, mille käigus need ülesanded sõnastatud ja jagatud saaksid, nii et valdkondade arengut ei pidurdaks enam vaidlused teemal, kes mida tegema peab ja kelle rahadest.

Sellist koostööd, nagu ka koostööd lasteaedade ja lastehoiuprobleemide lahendamiseks, vähemalt avalikkus näinud ei ole. Jah, meil on olemas 4 ministeeriumi koostatud Elukeskkonna arendamise rakenduskava ja seal kaks meedet – kohalike omavalitsuste avalike teenuste arendamiseks ning linnaliste piirkondade arendamiseks. Nende meetmete raames on omavalitsustel võimalik taotleda ELi Regionaalarengu Fondi vahendeid lasteaedade ehitamiseks ja renoveerimiseks. Kuid lasteaedu on hiljem vaja ka üleval pidada.

Vaja on riikliku perepoliitika uuendamist ning selle väga õigete põhimõtete ja eesmärkide saavutamiseks realistliku, erinevaid osapooli kaasava tegevuskava koostamist. Poliitika elluviimisele oleks vaja erapooletut, erakondadeülest ja valimistest sõltumatut järelvalvajat, kelleks võiksid olla laste ja peredega tegelevad kodanikeühendused. See oleks ilus näide kodanikuühiskonna toimivusest Eestis.

MTÜ Kodaniku Hääl poolt koostatud avalik pöördumine Vabariigi Valitsuse, Riigikogu ja kohalike omavalitsuste poole: http://rahalastele.ee