Aidi Vallik: Mis peab ministri haldusalas juhtuma, et ta tagasi astuks?
Vastutuse võtmine ja vastutuse kandmine on sõnad, mida ma viimasel ajal olen hakanud väga tihti lugema ajalehtedest, kuulma televisioonist ja raadiost. Mitmed hämaratesse asjadesse segatud riigistruktuuride juhid, ministrid ja riigikogulased olevat oma sõnul kõik valmis vastutust võtma ja tagasi astuma, seda ollakse arutanud, kaalunud ja arvestanud, selleks oldaks valmis, kui... Kui erakond nõustub, kui süü leiab tõendamist, kui töö saab tehtud.
Mitu tipp-poliitikut on viimase aasta jooksul isegi mitu korda olnud peaaegu tagasi astunud, kui meenutada kõiki meie poliitikaruumi selle aja jooksul raputanud torme ja tormikesi. Ometi on asjaosalised oma kohtadel alles kõik, ja ausad mehed pealekauba – süü pole leidnud tõendamist, seotus pole kohustanud millekski.
Veidi vähem kui aasta eest olnud elamislubade skandaal viis oma kohtadelt Indrek Raudse ja Nikolai Stelmachi. Ometi jäid õhku küsimused nende menetlustega kaudsemalt seotud ministrite kohta. Sel hetkel veel IRL-i liige olles nõudsin koos mõttekaaslastega ka nonde ministrite taandamist. Meie seisukoht oli, et minister a priori vastutab oma valdkonnas toimuva eest, mitte ainult selle eest, mida ta isiklikult on teinud või ei ole teinud. Ja kui konkreetsete ministrite haldusalas ja lausa nende allkirju kandvate dokumentide kaudu on toime pandud potentsiaalselt võib-olla isegi riiklikku julgeolekut ohustavad teod, siis etturite näidispoomine on küündimatu olupoliitika ilming ja sellisena jätkudes ohustab see riigi ning demokraatia arengut.
Pärast elamislubade skandaali polegi antud siin suurt rahunemisaega, sest juba varsti pärast seda algasid probleemid ACTA läbisurumisega, õpetajate palkadega, erakondade rahastamise, meditsiinitöötajate ja -süsteemiga, küsimärgilise elektriehitushankega, Estonian Airi krahhi, Eesti Politsei fiasko ja EAS-is ilmsiks tulnud tööveaga.
Mitte ühegi juhtumi puhul pole märki juhi moraali- ja vastutustundest, mitte ühegi juhtumi puhul pole selle valdkonna korra ja töö eest vastutav isik öelnud: "Ma eksisin, ma ei õigustanud oma ametikohale seatud ootusi ja juhtus jama. Ning et oma ametikoha tõttu olen ma selle eest vastutav, siis palun vabandust kõigilt, kelle maksurahadest palka sain ja kelle usaldust ma petsin, ning ma vabastan oma töökoha suurema võimekuse või vedamisega uue juhi tarbeks."
Juht on juht sellepärast, et juht vastutab ka teiste eest peale iseenda. Seda väidetavat vastutust on riigistruktuuridest ja riigiosalusega ettevõtetest rääkides toodud mitmel puhul välja nende ametikohtadega kaasneva kõrge palga põhjendusena. Ja põhjendusena see ongi adekvaatne. Suurem vastutus ja suurem risk peabki tähendama suuremat tasu.
Midagi ei oleks valesti, kui me peale palga näeksime ka seda vastutust. Aga seda me ei näe. Iga päev toimuv tegelikkus rõhutab pigem, et seda vastutust tegelikult ei ole. See ei väljendu milleski. See on aur, fiktsioon. Samal ajal kui kõrged palgad ja kõrge positsioon on reaalsus.
Ma keeldun teadlikult siinkohal Raivo Küüti või EAS-i juhatuse senist esimeest Alametsa positiivseteks näideteks toomast, sest needki ei ole seda. Kummagi tagasiastumisotsus ei tulnud probleemi ilmnemise järgse reaktsioonina ega nende endi initsiatiivil. Küüdi surus nurka avalikkuse väga valjuhäälseks paisunud pahameel, Alametsa survestas tagasi astuma EAS-i nõukogu. Taskila lasti lihtsalt lahti.
Peale selle mind huvitab jätkuvalt, kui pädevaks ja omal kohal õigustatuks peavad end ministrid, kelle otseses haldusalas sellised asjad juhtuvad. Kelle haldusalas juhtuvad sellised asjad ametiaja jooksul lausa mitu korda. Olen isegi mõelnud, puht hüpoteetiliselt – mis ühe Eesti ministri haldusalas üldse selleks peaks juhtuma, et ta tagasi astuks? Milles väljendub ministri vastutus meie riigis?
See on ühiskondliku ja poliitilise kultuuri küsimus, kui tasakaalus püsib vastutuse ja stiimulite suhe. Ning kui see on balansist väljas, siis näitab see midagi terve ühiskonna ja riigi kohta. Enamasti mitte head. Ja see ei tähenda head ka demokraatia arengu ega kodanikkonna käitumise seisukohast, sest karja reeglid hakkavad enamasti domineerima isikliku süüme üle.
Vaid vähesed jäävad moraalseks ja vastutustundlikuks, kui juhid, eeskujud või ümbrus seda ei toeta. Sellepärast mõjutavad kõrgete riigiametite ja -asutuste juhid oma hoiakutega palju rohkemat, kui oma allasutus(t)e otsest käekäiku, ja meil on õigus neilt oodata, et see mõjutus juhiks pigem ideaalile lähemale kui sellest eemale. Kuigi ideaalist rääkida on natuke imelik, sest kas pole see mitte lausa elementaarne, et juht vastutab?
Artikkel on varem ilmunud portaalis Läänlane.
