Kalle Mälberg: Eesti riigile on ravi vaja
Viimase Euroopa suure sõja ajal pommitati ja peksti puruks pool Euroopat ja tapeti maha mitmed kümned miljonid. Rahvasteliit istus ja PEN-klubi arutas. Ainult Pariisi hoiti 1940. aasta juuni alguses „lahtise“ linnana. Vaid nädal aega hiljem kehtestati Eestis nõukogude võim. Sisuliselt sama skeem - Eesti iseseisvus kuulutati „lahtiseks“ ja anti ära pauguta. Euroopa ei märganud midagi, sest neil oli muret endilgi.
Et aga sõda sai Euroopas 1940. aasta sügiseks otsa, siis otsatu hulk rindekorrespondente, kes Heminway moodi armastasid materjali koguda Pariisis, Ritzi baaris Bloody Mary rüüpes, otsisid uut sõda. Ja see leitigi, sest Soomel oli sisu vastu hakata.
Vaikiva ajastu moraalselt kurdid ja vananevad Eesti valitsejaid aga lasid Tallinnas, Centum klubis parketil luigu, vabamüürlaste sosinad kõrvus. Võimust väsinud Laidoner, Päts, Rei, Laaman, Selter...
Lahingud Karjala kannasel, kus lumme uppuvaid Vorošilovi laskureid niitsid Soome sisukad konekiväärid. Suuskurid, kaljud ja männitukad. Kuusiku lennuväljalt lendu tõusvad ja Helsingit pommitavad punakotkad... Sõjakorrespondendid sünnitasid Talvesõja ja Mannerheimi liini kujundlikud müüdid.
1941-1943 lasti nälga surra miljonitel inimestel Leningradis, Stalingradis ja Moskvas. Siis tulid ameeriklased ja Saksamaa vanad linnad, aga samuti Narva, Rakvere, Tallinn, Tartu ja Pärnu tambiti maatasa.
Märgakem, et ka pommitamiskunstis on teatavaid tegevuskunsti või performance'i elemente. Kultuurilised vahed on aga sealjuures märgatavad: mis stiilselt puruks peksti, see lamedalt üles ehitati. Kaotajale antud Marshalli plaan aitas Saksamaal tõusta tuhast Ameerika poliitilistel tingimustel, millest tänini hoolega kinni peetakse. Tallinn sai Stalini väljaku ja Dvigateli kvartali ning ühe nurgamaja, kremlitähega tipus.
Ervin Õunapuu „Hitler“ Indrek Taalmaa esituses tõi muidu kultuuritus Räpinas Kiudoski resturaani mitmekordselt täismaja. See näitas, et rahvas tahab kuulda ja mis peamine – aru saada ja tunda!
Miks sellest aga praegu rääkida? Aga seepärast, et ega äkki juhuslikult ei luusi meie hulgas täna ringi tattipritsivaid pisihitlereid ja salamõrvu plaanivaid taskustalineid?
Aga mägiröövli kombel kotiga rahapatakaid tassiv Lillo? Või igal teemal sõna võttev Rindkere? Eurobaromeeteriga Ansip?
Eesti inimeste teabeväljas on meeletu kogus saastunud infot, hingedes aga segadus ja otsing. Sotsiaalmeedia on tulvil tarku ja õigeid mõtteid, kus Eesti elu on mitmeti seletatud, aga tarvis on muutusi.
Meeleavaldused, arstide ja õpetajate streik näitasid, et inimeste alandamisel ja mõnitamisel on piirid ees. Aga kas hiiliv vastuhakk ja tervenemine vaimu läbi võis alata Tartus Raekoja platsil?
Berk Vaher, Tarmo Jüristo ja teised kõnelesid õigeid sõnu ja pillasid häid kujundeid. Urmas Kruuse, unelmatepartei linnapea, seisis samal ajal platsi teisel poolel üsna üksi. Ja ta seisis eemal, mitte oma parteikontori trepil, mida sel korral täitsid meeleavaldajate vaimukad „kingitused“.
Harta 12 allkirjastajad, kenad ja targad inimesed, kirjutasid õigeid mõtteid, samuti noored ja vanad meeleavaldusel Tartu Raekoja platsil. Siinkirjutaja nende hulgas. Oleks mul ämm, oleksin rikas ja ilus ning istuksin minagi Toompeal...
Aga õnneks minul ja paljudel teistel ei ole sellist „ämma“, seega on meie ülesanne tuulutada toad ja värskendada koda! Eesti riigile on ravi vaja ja „Küll siis doktor Kalev jõuab koju...“
(Autor on vabamõtlejaid koondava MTÜ Vabaakadeemia juhatuse liige.)
