Maarika Niidumaa: Maakoolide juhid on asunud oma koolide eest võitlema
Äsja toimus järjekordne ülevabariigiline haridus- ja kohalike omavalitsusjuhtide hariduskonverents, kus muuhulgas oli arutlusel ka koolide rahastamise teema. Arutelu tulemusena pandi kirja ettepanekud, mida peaks uus ja praegu töös olev rahastamissüsteem maakoolide juhtide arvates arvestama. Siinkohal mõningaid mõtteid maakoolide rahastamise teemal.
Uue õppekava ning Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse rakendumisega lisandus nii koolile kui ka koolipidajale mitmeid kohustusi, mis eeldavad rahalisi vahendeid. Üsna üheselt on öeldud, et neid riigi poolt juurde anda pole võimalik. Seega tuleks rakendada riiklikul tasandil muid hoobasid, et koole toetada. Vastasel juhul ei ole lihtsalt võimalik õppekavas nõutut rakendada.
Näiteks tuleb uue õppekava kohaselt kasutada õppekasvatustöös varasemast rohkem õppekäike. Iseenesest on see ju positiivne, kuid õppekäikude rahastamine on jäetud koolide (ehk kohalike omavalitsuste kanda). Kui räägitakse kogu aeg võrdsetest võimalustest hariduses, siis peame ju maa- ja linna-, suurte ning väikeste koolide õpilasi kohtlema võrdselt.
Maakoolidel kasinamad võimalused
On selge, et maakoolide õpilastele õppekäikude võimaldamine muuseumidesse, teatrisse, näitustele on tunduvalt kallim kui linnakoolide õpilastele. Samuti on praegu kehtivast rahastamismudelist (ja õpilaste arvu vähenemisest) tulenevalt maakoolide võimalused tunduvalt kasinamad.
Loomulikult võib öelda, et olge leidlikud ja käige looduses õppimas, kuid kui me tahame järgida võrdsete võimaluste printsiipi, siis peaks maalaps saama teatrisse ja kontserdile ning linnalaps loodusesse.
Linnalapsed on aga selles mõttes eelisseisus, et suurtel linnakoolidel on rohkem rahalisi võimalusi. Lisaks on RMK-l pakkuda ridamisi tasuta haridusprogramme looduses õppimiseks. Ka Keskkonnainvesteeringute Keskus toetab õuesõpet.
Jah, on küll olemas projekt „Teater maale”, mille kaudu saab taotleda sõidukulude kompensatsiooni (60 senti/km), kuid piletid tuleb siiski endal osta. Seega - kas siis tulenevalt seaduses ette pandud kohustusest peab kohalik omavalitsus hakkama kinni maksma maakoolide õpilaste teatripileteid?
Kes maksab pileti eest?
Kui aga küsida raha lapsevanematelt, siis ei saa ju teatrisseminekut kohustuseks panna. Kui jällegi rääkida võrdsetest võimalustest, siis ei saa korraldada teatriskäiku vaid neile õpilastele, kelle vanemate rahakott seda võimaldab.
See on vaid üks näide, mis toob välja probleemkohti uue õppekava rakendamisel ja koolielu korraldamisel praeguse rahastamismudeli järgi. Ma usun, et on palju maakoole, kus tahetakse anda oma õpilastele parimat. Kui aga koolide rahastamine võrdsust ei taga, siis tuleks leida muid võimalusi, kuidas koolid saaksid seda teha.
Miks ei võiks olla näiteks riiklikul tasandil kokku lepitud, et põhikooliastmes oleks mingi arv teatri-, kontserdi- näituste- või muuseumikülastusi õpilastele õppeaastas tasuta. Sel juhul saaks õpilastele neid rohkem võimaldada (sest seda eeldab ju õppekava). Nii oleks ka tulevikus tõenäolisem, et täiskasvanuna on praegustel õpilastel jätkuvalt huvi teatris ja muuseumis käia.
Kui hariduspoliitikas rõhutatakse tugevate maakoolide säilimise ja toetamise olulisust, siis praktikas „töötab” praegu kehtiv koolide rahastamissüsteem sellele vastu. Olgu ühe näitena toodud see, et teatud õpilaste arvu juures ei ole enam ette nähtud õppealajuhataja ametikohta.
Personalipuudus
Tuleb ju 7 klassikomplektiga (siiski ca 70 õpilasega) kooliski tulemuslikult õppekasvatustööd juhtida! Kui õppealajuhataja ülesanded lähevad koolijuhile või õpetajatele, siis tekivad paratamatult lüngad, sest õppealajuhataja tööpõld on lihtsalt niivõrd lai. Ka huvijuhtide kohad on maakoolides kasinaks jäänud, rääkimata tugispetsialistidest. Kuigi huvijuhi palk tuleb valla eelarvest, lisab lõppkokkuvõttes huvijuhi puudumine jällegi lisakoormust direktorile ja õpetajatele.
Kas strateegiliselt ettemõtlev koolijuht peaks koolitusplaani panema huvitöö, õppealajuhatamise ja eripedagoogika kursused endale ja õpetajatele? Kelle tööaja sisse see siis mahub? Kui õpetajate töötasu arvestamisel enam tunnikoormust aluseks ei võeta, nagu praegu ühe ideena on välja öeldud, siis peaks selgelt määratlema mille alusel hakkab toimuma õpetajate tööaja arvestamine. Vastasel korral võib lähiaastatel, kui õpilaste arv koolides veelgi väheneb, kujuneda nii, et õpetaja tööülesannete loetelu järjest pikeneb. Tugevas maakoolis tunnetab õpetaja vastutust ja ta võtab ise endale need ülesanded. Ma arvan, et seda ei tohi ära kasutada.
Varem võis tõesti öelda, et maakooli õpetajal on klassis vähem õpilasi ja sellest tulenevalt väiksem koormus. Tänane reaalsus on aga see, et sageli peab õpetaja tundi minnes olema ettevalmistunud liitklassis töötamiseks, sealhulgas peab ta olema valmis toetama andekaid ja lihtsustatud õppekava järgi õppijaid. Ehk tuleks üldse loobuda kunstlikust klassisüsteemist?
Väiksemates koolides on jäänud väga vähe motivaatoreid, mida koolijuht saaks kasutada, et hoida oma koolis tegusaid ja häid õpetajaid. Kui ka koolituskulud 2% võrra vähenevad, nagu on välja öeldud, siis kannatavad jällegi rohkem väikesed koolid. Kuidas öelda, et koolitame end ise kolleegilt õppides ja raamatuid lugedes, kui suurte koolide õpetajad saavad käia põnevatel koolitustel ja ühistel väljasõitudel?!
Arvan, et eraldised koolituskuludeks ei tohiks sõltuda õpilaste arvust. Pigem peaks aluseks võtma õppekava ja tunnijaotusplaani. Mõistlik oleks ehk arvestada ka klassikomplektide arvu koolis. Samuti võiks luua seadusandlikult soodsamaid tingimusi õppimise eesmärgil mingil perioodil teises koolis töötamiseks. Lihtsam peaks olema korraldada õpetaja töötamist mingil perioodil välismaal.
Tegelikult polegi selge, mille järgi liigitada koole suurteks või väikesteks, tugevateks või nõrkadeks. Fakt on aga see, et 249st põhikoolist (arvestamata kesk- ja algkoole) on 161 neid, kus õpilasi on alla 90. Seda õpilaste arvu võib pidada teatavaks piiriks kus praeguse rahastamissüsteemi järgi on vaja hakata niiöelda otsi kokku tõmbama. Eriti hakkab rahakott pigistama siis, kui III kooliastmes (7.–9. klass) jääb õpilasi alla 30.
Praegu töötatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi üld- ja kutsehariduse asekantsleri Kalle Küttise sõnul välja uusi rahastamise põhimõtteid. Küttis ütles ka Võru omavalitsuste esindajatega toimunud kohtumisel, et praegu ongi õige aeg ettepanekuid esitada. Eelpool kirjapandu eesmärk ei olnudki niivõrd otsida valupunkte, vaid arendada mõtiskelu mõnedel teemadel, mis haridusjuhtide arutelul kõlama jäid.
