Lugeja: teekond Tammsaarest Bulgakovini oli kannatuste rada
11. klassis loetud "Tõde ja Õiguse" saagat peetakse Eesti kirjandusklassikaks ning peabki pidama, sest niivõrd täpse eluolukirjeldusega teoseid on vähe ning sellel on meeletu ajalooline väärtus. Kuid selle kirjanduslikus väärtuses julgen ma kahelda. Enim avaldas mulle muljet antud raamatuseeria osa, kui Indrek linna läks. See oli eranditult põnevaim lugemine, mis sellest raamatust kätte satub. Samuti meeldis mulle nende raamatute kannatuste kirjeldus, Tammsaare rääkis surmast ausalt, ilma keerutamata.
Minu parimaks lugemiseks osutus gümnaasiumi lõpuklassis Ernest Hemingway proosatekst “Vanamees ja meri”, mille puhul meeldis mulle, nagu ennegi, olustikukirjeldus. Looga, mida Hemingway meile rääkis, on kerge samastuda, olgugi, et enamus meist ei ole kalamehed ega veel vähem merenduse-kalandusega seotud. Siin mängis tähtsat rolli inimese tahtejõu proovilepanek. Tahtejõust sai võitlus elu eest, mis kohati oli lugedes õõvastusttekitav.
Kahjuks suure Harry Potteri austajana ei sattunud ma kunagi õigel ajal õigesse kooliastmesse. Seitsmest raamatust ei ole mitte ühetegi olnud kordagi minu kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Ometi, sain ma gümnaasiumiaastatel palju loetavaid raamatuid ise valida, mille eest olen oma kirjanduse õpetajale väga tänulik.
