Tõnu Tepandi: Ma tahan, ma nõuan… kellelt? Iseendalt.

Meie riik on ühine tegu. Kui riigis tunduvad asjad olema viltu, siis tuleb häält tõsta. Ma tahan, et tõstetaks häält, et kisendataks. See, mis meil praegu on, see ongi vabadus, demokraatia, see on rahva võim, vägi, tugevus.

Loomeliitude pleenumil, peaaegu 25 aastat tagasi, plahvatas laulus:
„Ma tahan ma nõuan,
see mina siin
tähendab osakest rahvast,
pisikest küll…
Ma tahan omale valitsust, kes ei tule minu vastu
kilpide koerte ja veekahuritega
vaid kellega ma saan astuda
dialoogi
kes saab kaitsta minu huve
kes aitab mul kaitsta säilitada
arendada Eesti elu
tõsta eestlase taset
kellega koos saan ma arutada
eesti rahva muresid
ja neid on meil palju
ja neid on meil palju
ja neid on meil palju."

Nüüd, peaaegu 25 aastat hiljem, tuli ühele 25-aastasele inimesele, kes seda 1988. aasta Loomeliitude pleenumi salvestust kuulas, pähe mõte, kas sarnast laulu on võimalik ka täna välja paisata. Nii ta mult küsis.

Ja ma vastan. Kui tahta praegusel ajahetkel laulda, on olukord teine. 1988. aasta laulu eeltöö oli kogu mu eelnev elu. Moskvast juhitud nõukogude Eesti elu. Ja laulu tekitaja oli selle hetke olukord.

Tänaseks, 2012. aastaks, mil oleme saanud kakskümmend üks aastat oma riiki ehitada, on midagi selgunud, oleme ka vanemaks saanud. Kas targemaks või rumalamaks, seda ei tea. Uue laulu eeltöö on seega ligi kakskümmend viis aastat elatud elu. Ka olukorra sõnastamine: kuhu oleme jõudnud?

Aga kogu 25 aasta jooksul elatud ja tuntud, kogetud elu struktuur on kordades keerulisem. Sest kui tahta hinnanguid anda, siis peame seda tegema iseenda kohta. Ja see on vaevalisem, keerulisem, kui kiita või sõimata kedagi teist.

Ma ei suuda manifesteerida – sellise lihtsa tegevuse aeg on minu jaoks läbi, juba ammu. Ma suudan midagi teha, midagi korda teha, midagi tõeliselt korda teha, aga mitte manifesteerida, et kui halb kõik on. Et ei tekiks olukord, kus avalik arvamine on nii räuskav, ropp ja hüsteeriline, et võimatu on arvamiste vahetamisse sekkuda.

„Tehke…, olge…, ärge tehke…, ärge olge…“ See oleks täna see kahekümne viie aasta tagune: „ma tahan, ma nõuan“. Täna tuleb aga hoopis vastata küsimustele: kuidas, kes, millistest allikatest, mis ressursid, millega katta, mis on mis, kuhu, milleks...

Siin enam manifestist, laulust, röögatusest ei aita. Praegu tuleb vastata neile ja paljudele teistele küsimustele. Nüüd tuleb enne mõelda, koguda, analüüsida. Ja siis loota, et suudad sõnastada, sõnastada oma vaevad ja tahtmised.

Ma tahan, ma nõuan… kellelt: iseendalt. Ma tahan, ma nõuan, kellelt, jah, iseendalt, sest vaata, enne kui lähed kedagi sõimama, küsi endalt, kes oled sa ise, mida oled sa ise teinud.

Meie riik on ühine tegu. Kui riigis tunduvad asjad olema viltu, siis tuleb häält tõsta. Ja ma tahan, et tõstetaks häält, et kisendataks. See, mis meil praegu on, see ongi vabadus, demokraatia, see on rahva võim, vägi, tugevus. Ja on iga üksik inimene oma tarkuse või rumalusega, mis tal parajasti võtta on.

Peab lähtuma sellest, et iseseisvus ja demokraatlik elukorraldus on ränkraske ülesanne – ühtaegu vaimustav ja samas raske. On elukorraldus, kus igaüks saab vabalt arvamust avaldada, nii tõe ja õigluse eest võideldes, kui ka võimuvõitluses ja kõrgema palga nõudmises.

Iga rahvas on oma juhte väärt, ise valisime – demokraatia. Nõutakse riigijuhtidelt jumalikku, täiuslikku tarkust, ettenägemisvõimet – aga nad on inimesed. Vastaspool, kriitikud asetavad ennast prohvetite asemele, kes kuulutavad kadu ja hukku (selle kuulutamisega väga palju lällutada ei või, kui pikalt ja süvenenult kurja manada, võibki täide minna).

Nad nõuavad inimeselt, juhtidelt, võimulolijatelt, jumalikku käitumist. Seda võib loota, tahta, aga me oleme ainult inimesed. Samas – juhtidel tuleb kuulata rahva häält, hädakisa ning sellele tões ja vaimu vastata. Meie riik on ühine tegu. Tuleb pingutada koos. Ühistegevus versus võimuvõitlus.

Inimese loomus ei muutu, seetõttu on meil ka võimalus õppida, õppida varem elanud inimestelt. Lüüa avaramaks tundmise ja mõtlemise taust ja vaadata nõnda iseenda, rahva, riigi arengut ja arendamist. Et ei saaks meie endi ja meie valitsejate kohta öelda: „nende kojad on täis kavalust, seetõttu on nad saanud suureks ja rikkaks, on läinud lihavaks ja läikivaks. Nad astuvad üle iga piiri, ka kurjades tegudes…“ (Kes teab, tunneb ära, kellelt see tsitaat pärineb, kes ei tea, pole ka midagi lahti.)

Peab meeles pidama, et riigi juht on rahva teenija, rahva jaoks, ühiskonna jaoks seatud, valitud oma ametikohale. Mitte rahvas, ühiskond ei ole tema jaoks. Valitseja peab küsima endalt ikka ja jälle: kas ma olen oma rahvast hästi teeninud, nagu üks vana hiina teadja räägib: „Õpilane küsib: mis on tarkus. Õpetaja vastab: teenida oma rahvast kohaselt“.

Me ei ole esimesed ega viimased! Inimesed on oma riikidega ja juhtidega ajast aega hädas olnud. Ideaalriiki pole õnnestunud luua, sest riigi moodustavad inimesed, mitte jumalikud, täiuslikud olendid.

Juhtidel on vaja sundida ennast kuulama rahva häält ja mitte seda eirama, põhjendades: „nad ei tea, mis on neile hea, nad on rumalad“, või nagu üks meie riigivanem teatas 1934. aastal: „Eesti rahvas on haige!“ Ka mitte vastama sellele ainult ennast õigustades.

Rahva vaba hääl - ka vaba vihane lora - on üks demokraatliku korra põhitunnuseid. Ja seda häält tuleb kuulata. Ja siis targalt sellele reageerida. Rääkimistes, tegevustes.

Majandusnäitajad, ka riigi positsioon võrreldes rahvusvahelise kogukonnaga ja selle kogukonna hinnang meie riigile, on üks kriteerium riigijuhtide jaoks. Rahva hääl, mida siis inimesed arvavad juhtide tegevusest, on teine kriteerium juhi jaoks, sama oluline kui esimene.

Nii kerge, kui see ka meelest minema on: võim pimestab, kurdistab, see on võimu - suure või väikese, pole tähtis - täiesti objektiivne, inimese ehitusest tulenev mõju inimpsüühikale, mõtlemisele. Kui juht on arenenud inimene, siis ta teab seda. Aga ainult teadmisest ei piisa. Kui ta on ka tark, siis ta arvestab seda teadmist oma ütlemistes, käitumistes, otsustamistes.

Juhtide sõimamine on teisalt ka mõistetav, inimloomuses on vajadus kellelegi toetuda, kellelegi suuremale ja vägevamale, nagu laps toetub vanemale. Sellise toetumise hulka kuulub ka toetaja sõimamine, oma tegematajätmiste ja murede kallamine toetaja kraesse, pähe, selga.

Laps püüab ju lahendada oma sisemisi pingeid vanema peale röökides, neis milleski kohutavas süüdistades, nii väikelaps, kui ka teismeline, nooruk, täiskasvanud inimene - sõnastused on vaid erinevad.

Demokraatliku riigikorraldusega ühiskonnas valimiste kaudu valitsema seatud juhtidest: nad ei ole vabad oma kohustes ega ka iseendas, kuigi oleks ju tore, kui nad oleksid targad ja suuremeelsed, ja suudaksid käituda siis ka vastavalt oma õilsale loomusele, ent: „Kuidas saavadki inimesed, juhid, kes pidevalt kiitusele ja laitusele tuginevad, elada vastavalt oma loomusele?“ (Ja jälle, kes teab, tunneb ära, kellelt tsitaat pärineb.)

Demokraatia on raskevõitu elukorraldus, kordan väsimata, aga temas on siiski head rohkem kui halba. Ja küll oleks tore, kui me selle keeruka, vaba ja ainuvõimaliku elukorralduse juures inimesteks jääksime, sellisteks nagu Looja tõenäoliselt kavandas. Selle õnnetu totalita ajal see enamusel meist enamvähem õnnestus, katsuks nüüd ka.

See, mis praegu toimub, tuleneb meist endist, see ongi demokraatia. See on ka konkurentsivõitlus inimeste, erakondade ja vaadete vahel. See on süüdistajad ja süüdistatavad. Kõige praeguse kaunisõnalisuse ja tervendamissoovi juures, tundub, nagu käiks sisepoliitiline võimuvõitlus, ning mitte niipalju võitlus demokraatia eest.

Ja paljud , kes hoogsalt ja hüsteeriliselt rumalusi räägivad (õhus on liiga palju hüsteerilist rumalust), ei taipa, ei mõista, et on tahtmatult sattunud ühe või teise partei propaosakonna tööd tegema, arvates ise siiralt, et võitlevad rahvavõimu eest. Opositsioon kasutab olukorda, et positsiooni rünnata, kas on seal ka ruumi õigluse eest võitlemisele, teab avalduse tegija ise, jääb tema hingele. Aga on, mis ta on, las ta olla pääle, ilmselt on see kõik vajalik, oleme ju inimesed.

Nii-siis, kui ikkagi kasutada peaaegu 25 aasta tagust vormelit, siis: „ Ma tahan, ma nõuan: oleme inimesed. Olgem sellised, nagu Looja võis meid kavandada, nagu meid tõenäoliselt kavandati, nagu me peaksime olema. Saame endast jagu.“

Ära ole tige, ole lahke. Ära ole väiklane, ole suuremeelne. Ära ole ahne, ole rahul. Ära ole väike, ole suur. Ära ole rumal, ole tark. Ära ole kitsi, ole helde. Ära ole isekas, ole vaba. Ära ole kade, ole võimas. Pinguta ise kõigest väest, aga hoia neid ja seda, kelle ja mille keskel sa elad.