Sergei Stadnikov: Miks ei toeta venelased hartat ega osale meeleavaldustel?
Hiljutistel (peamiselt) Reformierakonna vastastel meeleavaldustel jäi minu kõrva domineeriva eesti keele järel välisuudistajate suust pärit inglise keel, seevastu venekeelseid lausekatkeid kuulsin tõesti harva. Ehk on see kuidagi kaudselt seotud tõsiasjaga, et mõni kuu tagasi Toompeal toimunud miitingul venekeelse riigigümnaasiumi kaitseks esindasid „eestlaskonda“ peamiselt vaid vähesed ajakirjanikud?
Täpsema informatsiooni saamiseks pöördusin algallikate poole – venekeelsesse massmeediasse. Minu teatavaks üllatuseks arutati Harta 12 „novembriteeside“ üle vägagi elavalt. Et ennetada küsimust, kui representatiivsed on arvamusavaldused kommentaariumis, julgeksin väita, et kaunis esinduslikud. Vähemalt nooremapoolsete ja ühiskondlikult aktiivsemate mitte-eestlaste poolelt vaadatuna.
Aga asja sisust - kõigepealt torkas mulle Delfi kommentaariumis silma ühe anonüümse sõnavõtja palju tähelepanu pälvinud retooriline küsimus: „Kui venelastelt võeti ära kodanikuõigused, kas siis ei olnudki vaja anda allkirju petitsioonidele ning hartadele? Ja nüüd on jälle meie abi vaja?“.
Hmm… Tundub, et mitte-eestlaste pessimism rahvaalgatuste vastu läheb õige kaugele minevikku? Tegelikult lisaksin täpsustuseks, et härra kommentaator eksib. 1992. aasta õigusjärgsed kodanikud, kelle seas oli ülivähe venelasi, andsid allkirju küll. Ja nad andsid allkirju lausa sel moel, et isegi kodakondsust taotlevatel ja 1991. aasta iseseisvusreferendumil Eesti Vabariigi taaskehtestamise poolt hääletanud (vene)inimestel keelati napi enamusega osalemine esimese sõjajärgse Riigikogu valimistel. Ja näiteks aatelis-isamaaline poliitik Andres Herkel hindas vastava otsuse igati õiglaseks.
Miks venelased hartat ei salli?
Patendinduse spetsialist ja metseen Ljudmilla Gans on öelnud, et ta soovi põhimõtteliselt anda oma allkirja Harta 12 pöördumisele: „Esiteks, Laulva revolutsiooni ajal ma mõistsin, et eesti eliit on kahepalgeline. Ühes auditooriumis räägib ta ühte, teises aga teist. Seepärast ei usalda ma teda. Venekeelne diasporaa on eesti eliidile harilikult vajalik ainult siis, kui Eestis toimuvad mingisugused kataklüsmid, erakordsed sündmused. Siis me oleme neile vajalikud ainult nõustuvate saatjatena. Teises rollis nad meid lihtsalt ei näe.“
Venekeelsed kommenteerijad osutasid veel mitmele pikantsele seigale: nii näiteks ei ole Marju Lauristin ühemõtteliselt hukka mõistnud välismaalaste- ja kodakondsusseaduse põhimõtteid. Paraku peab rõhuv osa venekeelsetest lugejatest neid põhimõtteid (või paljusid neist) ebademokraatlikeks ning diskrimineerivateks.
Kommentaariumis leidus ka viiteid pöördumisele alla kirjutanud David Vseviovi seisukohavõtule pronkssõduri küsimuses: „Sest võit oma kõrge sambaga võib meid viia kättesaamatute unelmate pilvedesse, samas kui kunagine maalähedane monument demonstreeris vähemalt kaks korda aastas karmoškahelide saatel piltlikult, kus me reaalselt oleme ja millised ohud meid tegelikult (sic! – Sergei Stadnikov) ähvardavad.“
Tunnistan, et säärased ülevad süvamõtted, väljendatuna „tõsiseltvõetava ühiskondliku mõtleja“ poolt (Iivi Anna Masso määratlus!), avaldasid mulle tõepoolest sügavat muljet. Kuid paraku mitte teistele „muulaslugejatele“. Nende hinnanguid ei tihka ma juba puhtalt delikaatsusest edastada (no küll ropendasid...).
Tulles tagasi venekeelsete masside juurde, rõhutaksin järgmist asjaolu: esiteks ei ole enamikel mitte-eestlastel erilisi illusioone võimulolijate suhtes ja siinkohal pole oluline, kas nad on Eesti kodanikud või mitte. 2007. aasta sündmused mängisid siin oma kaalukat osa. Sageli küsitakse netiavarustes retooriliselt: kas mitte needsamused praeguse valitsuse vastu demonstreerijad ei valinud 2007. aastal eufooriatuhinas nõndanimetatud pronksmehe teisaldajaid?!
Lõpetuseks. Harta 12 loojad ja allakirjutanud ei ole selgelt ja ühemõtteliselt toetanud venekeelse riigigümnaasiumi edasikestmist, mis praegu on vene kogukonnas väga kuum teema. Kohe mitte kuidagi ei toetanud, kuigi kohalik seadusandlus seda ometigi võimaldab ja täitsa lahkelt. Pealegi saab seda teha mitte-eestlaste makstavate maksude arvelt, mis moodustab ikkagi peaaegu 30 protsenti riigi elanikkonnast.
Tõeline demokraatia ei saa olla etniliselt kreenis. Võttes lühidalt kokku venekeelsete kommentaarid ja arvamused, võib öelda järgmist: kuni demokraatlikule eesti haritlaskonnale ei lähe korda venekeelse riigigümnaasiumi saatus, suhtuvad venelased skeptiliselt kõikvõimalikesse kodanikualgatustesse.
