Antud kirjatükki ajendas mind kirjutama Andres Arraku arvamuslugu "Kriisis on sotsialism, mitte kapitalism". Oma artiklis tundis Arrak muret "Eesti sotsialistide" (loe: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna) radikaliseerumise pärast (loe: SDE muutumise oma Lääne- ja Lõuna-Euroopa kolleegidega sarnasemaks) ning kiitis Eesti valitsuse friedmanistlikku lähenemist majandusele. Esmaklassiline demagoogia, millele üritan samaväärselt vastata.
Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Pikk nimi! Nime suupärasemaks muutmisel ei piirduta ühiskonnas mitte ainult erakonna nime lühendamisega SDEks vaid, käibele on läinud ka hüüdnimi "sotsid". Paraku ei mäletata selle hüüdnime kasutajad, et see pärineb sõnast sotsiaaldemokraadid, mitte sotsialistid.
Samamoodi, nagu sotsiaalmeedia (näiteks Facebook) pole sotsialistlik meedia ja sotsiaaltöötajad pole sotsialistlikud töötajad, ei ole ka sotsiaaldemokraadid sotsialistid. Sotsialistid soovivad kapitali (töövahendite) siirdumist erakätest tööliste kontrolli alla, traditsiooniliselt seistakse vastu massilisele kapitali erastamisele.
Sotsiaaldemokraadid küll arvavad, et turu eneseregulatsioon pole piisav, et vastata kogu ühiskonna vajadustele ning tagada rahva heaolu, ent pooldavad siiski nii vabaturumajandust, kui ka eraomandit. Kui keegi nimetaks Norrat, riiki, mille võimutüüri juures kohalikud sotsiaaldemokraadid juba aastaid olnud on, sotsialistlikuks riigiks, siis esimestena hakkaksid sellele vastu vaidlema sotsialistid. Ilmselt ei ole Norra hea näide ka riigist, mille majanduse sotsiaaldemokraadid, veel enam sotsialistid, põhja oleks lasknud.
Nõukogude liit või nõukogud, eliit?
Tihti viidatakse Eesti meedias meie majandus- ja poliitkriisi põhjustest rääkides valitseva erakonna juhtide EKP taustale. Kuigi nõustun, et on üsna irooniline näha, kuidas taasiseseisvunud Eesti poliitiline eliit oli suures osas samas seisuses ka Nõukogude okupatsiooni ajal, eriti veel arvestades, et Eestit juhib väidetavalt liberaalset maailmavaadet eviv partei, ei arva ma, et majanduskriis ja valitsuse arrogantne suhtumine oma rahvasse oleks vaid post-sovetlike riikide omapära.
Majanduskriis ning olematu kommunikatsioon rahva ja neist võõrandunud poliitikute vahel ei ole ainult Eesti probleem, ei ole ainult nende riikide probleem, kus võimul on EKP taustaga inimesed. Tegu on ülemaailmse probleemiga, millest ei ole puhtalt välja tulnud ei neo-liberaalsed maksuparadiisid ega totalitaristlikud riigikapitalistlikud süsteemid.
Kuni maailma seda osa, kus majandus on selle primitivistlikest vormidest sammu edasi astunud, domineerib kapitalism, siis soovitan analüüsida selle sama domineeriva süsteemi plusse ja miinuseid. Selle asemel, et süüdistada kriisides hetkel marginaliseeritud majandussüsteeme nagu sotsialism, mille pooldajad (akadeemikud, vasakaktivistid ning Eestis mitte eksisteerivad parteid) on kõikjal status quo suhtes opositsioonis.
Eestis on kapitalismikriitika ja vasakpoolsuse eest karmid karistused - avalik naeruvääristamine, süüdistamine stalinismis ning NSVLi igatsemises, ühte patta asetamine koos Notšnoi Dozoriga. Efektiivne metoodika, mille tulemusel valivad ka Lasnamäel 2-toalistes korterites elavad 1000 eurose kogusissetulekuga perekonnad paduparempoolseid erakondi - vaja on võimalikult jõuliselt distantseerida end kõigest vasakpoolsest, et mitte "riiki reeta".
Konstruktiivne kapitalismi kriitika
Nii nagu peaks lõppema kapitalismi vigades marginaalsete või juba ajaloo prügikasti lennanud süsteemide süüdistamine, arvan ma, et Eesti ja Euroopa peavad edasi liikuma kitsast friedmanism-versus-keinsism jaotusest.
Kümneid aastaid enne seda, kui Eesti turumajandus oma kriisis sotsialiste sai süüdistada, leidis USA majandusteadlane Hyman Minsky, et vabaturumajandus on juba oma loomult ebastabiilne ning kriiside puhul pole küsimuseks mitte "Kas jälle?", vaid "Millal jälle?".
Neo-liberaalne majanduspoliitika on surutisi taasloov süsteem. Sellega tuleb leppida, soovitavalt väärikalt, endi vigu tunnistades ning, nagu Arrak ka ise kirjutas, reageerides muutuvatele oludele. Hetkel ma seda ei näe.
Stagneerunud majandussüsteemi arrogantselt õigustavad kohalikud "majandusgurud" eesotsas rahandusministriga ei näita üles mitte mingit paindlikkust, vaid pigem langevad Arraku tasemele. Võib vaid loota, et esimesed võidud rohujuuretasandil (arstide streik) ning inimeste kasvav julgus endi eest aina häälekamalt seista (meeleavaldused valeliku poliitika vastu) aitavad pikemas perspektiivis kaasa ühiskondliku kapitalismi ehk majandussüsteemi analüüsi tekkele ning konstruktiivse kapitalismi kriitika põlu alt pääsemisele.
