Urmas Loit: Umbmääraselt õhku visatud etteheited ERRile ei mõju konstruktiivselt
Meedia reageeris tundlikult riigikogu liikme ja Rahvusringhäälingu nõukogu (RHN) liikme Igor Gräzini mõtteavaldustele, milles viimane kutsus RHNi liikmeid kogunema, arutamaks ERRi saatejuhi korrektsuse koodeksit ja sõnavara. Ajalehtede uudiste kohaselt häirib Gräzinit “ülemäärane kriitika riigi kui terviku, Eesti Vabariigi kui rahva poliitilise enesekorralduse vormi vastu”. RHNi esimehe kinnitusel on Gräzin palunud panna päevakorda punkti “ERRi neutraalsus ja toon”.
Ajakirjandus on alati olnud tundlik tema aadressil tehtava kriitika suhtes. Ajakirjanduse suhtumine meediakriitikasse on ambivalentne. Ühelt poolt kurdetakse, ja põhjendatult, et head ja konstruktiivset tagasisidet on vähe. Samas on ajakirjanikud aga tundlikud selles osa, kes kriitikat teeb. Iseäranis tundlikud on ajakirjanikud siis, kui kriitikuks on poliitikud. See pole nii mitte üksnes Eestis.
EL-i seitsmenda raamprogrammi projekti MediaACT hiljutise ajakirjanike küsitluse (valim 1746 ajakirjanikku 14 riigist) tulemuste kohaselt on ajakirjanikud küll huvitatud tagasisidest kui niisugusest, aga enam kui pool ütleb, et nad saavad harva avalikkuselt tagasisidet oma tööle. Poliitikud on väljaspool ajakirjanikkonda suurim grupp, kellelt pälvitakse kriitikat – pool vastanutest oli saanud seesugust tagasisidet, samas kui kriitikat akadeemilistelt töötajatelt oli kogenud vaid 17%. Samas just poliitikute tehtavat kriitikat peetakse ebaõiglaseks – ligi pool küsitlusele vastanutest arvas nii.
Selle foonil on hõlbus mõista, miks Gräzini kolleegidele RHNis tehtud ettepanek ja selle suhtes ajakirjandusele täiendavalt antud selgitused sellist ägedat vastukaja leidsid. Samas ei ilmnenud Gräzini avaldatud informatsioonist, mis saated need olid, milles siis kasutati väljendeid “taolised sigadused” või “demokraatia on kriisis” (viimase suhtes puudub selgus ka nende ridade avaldamise aegu). Liiatigi parafraseerib Postimees Gräzini sõnu, mille kohaselt “ei näinud ta probleemi ERRi neutraalsuses, eetilisuses ja poliitilises tasakaalus” – aga just need ongi meediateenuste ja Eesti Rahvusringhäälingu seadusega ERR-ile pandud normid.
Olen nõus analüütikutega, kes väidavad, et hea tava järgimise küsimusi saab arutada üksnes juhtumipõhiselt. Umbmääraselt õhku visatud etteheited ei mõju konstruktiivselt, seda eriti eelnimetatud kriitilise vastuvõtukonteksti tõttu. Teisalt tuleks Gräzini öeldut üledramatiseerimise asemel võtta kui ettepanekut algatada meediakriitiline debatt. Sõnakasutus on poliitilise debati küsimus niikuinii. On ju Strasbourgi kohuski arutanud, kas ajakirjanik võib poliitikut avalikult “idioodiks” nimetada.
Võib mõista ajakirjanduse erutust, kui poliitikud võtavad jutuks ühe või teise saate või artikli. Pole ju riigi meediapoliitika ühemõttelise väärtustekogumina sõnastatudki. Riigikogu liikmel on aga seadusandlik võim võtta vastu ka vabadusi ahendavaid seadusi. Tulemüüriks peaks siin küll olema põhiseadus.
Teisalt aga – ja seda kinnitab üks teine EL-i seitsmenda raamprogrammi projekti (MEDIADEMi) meediapoliitika uuring – on Eestis põhiväärtusena juurdunud sõnavabadus ja sellega seonduv ajakirjandusvabadus enam kui suures enamikus ülejäänud 13 uuringus osalevas riigis ning selle sisulise piiramise peale tõsiselt isegi ei mõelda.
Ka kohtud langetavad otsuseid tihti eeskätt just ajakirjandusvabaduse kaitseks. Sellest lähtuvalt ei tundu usutav ka võimalus, et Igor Gräzin võtaks seadusandliku initsiatiivi, reglementeerimaks ERRi kasutatavat tooni ja sõnavara. RHNil puuduvad aga seaduslikud hoovad kuidagigi anda kohustuslikke suuniseid ERRi ajakirjanikele ajakirjandusliku töö tegemiseks – RHN ei tohi isegi ERRi programme sulgeda, nad võivad üksnes otsustada, et avatakse mõni uus programm.
Ma ei kujuta ka hästi ette, kuidas tooni saaks üldse normatiivselt reguleerida. Kõnelevas ajakirjanduses on alati lisaks sõnadele väljendatud koodile käigus ka hääleomadustest tulenev teisene kood – intonatsioon ja meeleolu. Tooniga on võimalik öeldavat pehmendada või teravdada, samuti on võimalik anda sõnades väljendatule vastupidine tähendus. Lisaks tajub iga retsipient tooni erinevalt, vastavalt oma kontekstile. See kes on negatiivsetest sõnumitest väsinud, võib tajuda iga järgmist sõnumit veelgi negatiivsemalt. Aga lõppkokkuvõttes on tegu subjektiivse tundmusega, mille põhjal ei saa teha objektiivseid otsustusi.
Üldse tundub see juhtum paljuski olevat “pada sõimab katelt” tüüpi konflikt. Ühest küljest oleks mõistlik teha üleskutse tooni aruteluks vaoshoitud toonil, teisalt annab meedia sage komme kõike ja kõiki sildistada ja kastistada põhjuse meelepahaks meedia suhtes. Samas võiks Eestis rohkem olla sisulist meedia kvaliteedi alast arutelu.
Ja ärgem unustagem, meedia – olgu ava- või eraõiguslik – kasutab oma tegevuses meie ühist ressurssi – tähelepanu – ja sisustab meie ühist teabevälja. Ja sellega omakorda võiks kaasneda kohustus vähemalt ära kuulata, mida selle ressursi ekspluateerimise suhtes arvatakse.
Seda aga ei suuda ma kuidagi uskuda, et juristist Igor Gräzin ei tea, kuidas sisustatakse mõiste “avaõiguslik” ringhäälingu kontekstis. Seetõttu ei hakka ma seda isegi mitte kommenteerima.
