Psühhiaater Andres Lehtmets: Eestis kestab sundravi enamikest Euroopa riikidest vähem
Eesti psühhiaatrite seltsi juhatuse esimees Andres Lehtmets ütles Delfile, et kuriteo raskus pole sundravi kestuses alati määrava tähtsusega, kuid nentis, et Eestis on keskmine haiglaravi pikkus enamikest Euroopa riikidest lühem.
Sindis tappis möödunud aastal 57-aastane mees noore naabri ning ta mõisteti sundravile, kuna psühhiaatrilistest ekspertiisidest selgus, et mees kannatas raske psüühikahäire all, mis tekitas talle pidevalt luulumõtteid, mida ta ilmselt ka kuriteo toimepanemise ajal koges. Veidi enam kui aasta pärast sundravile mõistmist lasti mees ambulatoorsele sundravile ehk n-ö kodusele ravile.
„Enamik raskeid psüühikahäireid vajab väga pikaaegset ravi, aga küsimus on kindlasti ka selles, kas ravi peab toimuma haigla tingimustes. Inimene, kellel on hea ravivaste, kes kasutab ravimeid, kelle seis on stabiilne, kelle seisundit on lihtne jälgida – näiteks panna tähele seisundimuutuseid –, selle puhul polegi tingimata vaja, et ta haiglas seda ravi saaks,“ leiab Lehtmets.
„Kohtupsühhiaatriliste kaasustega on see paradoks, et nad on kõik natuke erinevad,“ nentis Lehtmets. Kohus mõistab kuriteo toime pannud inimesele sundravi siis, kui ta on oma teo suhtes süüdimatuks tunnistatud. Sundravi ei ole karistus. „Sundravil tuleb viibida täpselt nii kaua, kuni otsustatakse, et inimese seisund on paranenud, ta ei kujuta enam ohtu ühiskonnale, endale ega teistele,“ ütles Lehtmets.
„Jämejala haigla keskmine haiglaravi pikkus on 18–20 kuud, mis on pigem lühike kui võrrelda teiste riikide praktikaga. Euroopa enamikes riikides on ravi kestvused statsionaaris märksa pikemad,“ rääkis Lehtmets. Statsionaarse sundravi lõpetamiseks annavad ravi läbi viivad arstid oma soovituse, kuid otsuse teeb siiski kohus.
Patsiendi seisundile antakse Lehtmetsa sõnul uus hinnang kuue kuu tagant, mis tähendab, et paranemismärke näidates võib Sindis noormehe tapnud ja sundhaiglaravil olnud Valdek poole aasta möödudes ka ambulatoorsest sundravist vabaneda.
Hinnangu võiks anda ka sõltumatu ekspert
Lehtmetsa hinnangul võiks sundravi lõpetamise ja liigi muutmise otsuse langetamise juures olla lisaks haigla komisjonile ka sõltumatu ekspert.
„Ma ei näe väga palju kvaliteedi probleemi, aga küsimus on pigem arstieetika aspektist, et kui inimene on samal ajal patsiendi raviarst ja ka ekspert, kes otsustab ravi lõpetamise, siis tekib arstidel kaksikroll,“ leiab Lehtmets. „Kohtupoolne sõltumatu filter peaks tagama, et asi ei toimu liialt vara, otsus on piisavalt hästi kaalutud.“
„Jõukamad riigid teevad sageli nii, et otsuste tegemiseks pole üks inimene, vaid terve paneel, kellele tehakse ettekanne, kus arutelu toimub võib-olla laiemas ringis konkreetse juhtumi üle, kus otsustajad ei ole ainult arstid, vaid seal on ka muude spetsialistide ring ja selles mõttes iga juhus kaalutakse väga põhjalikult läbi. See kõik on kinni natuke rahas.“
Ambulatoorne sundravi pole odavam
Ambulatoorse sundravi pakkumine eeldab Lehtmetsa sõnul vastava struktuuri või võimekuse olemasolu. „Ei ole nii, et inimene lihtsalt kirjutatakse sundravi statsionaarist välja ja hakkab käima mingi sagedusega arsti juures end näitamas,“ rääkis ta.
„Sundravi peab tähendama seda, et samad nõuded peavad olema täidetud – medikamentoosne ravi peab jätkuma, seisundist peab olema piisav ülevaade ja samuti ei saa ka ohtlikkuse aspekti täielikult eirata. Kindlasti ühiskonna huvides on see, et sundravialune, kes on läinud mittestatsionaarsele režiimile, et ta ei kujutaks ohtu ümbritsevale keskkonnale ega teistele inimestele,“ rõhutas Lehtmets.
„Ambulatoorne sundravi ei ole kindlasti lihtsalt odavam viis sundravi korraldada, vaid eeldab tegelikult vastava struktuuri loomist ja sellega siin Eestis vist ei ole asjad kõige paremini läinud. Kui otsus tehti, oli see mõneti formaalne juriidiline seadusemuudatus, diskussiooni selle üle, et millist ressurssi sinna oleks vaja paigutada, seda minu teada väga palju ei ole tehtud,“ avaldas Lehtmets muret, et odavus tundus olevat muudatuse sisseviimisel üks argument.
Sundravi probleemid peituvad ressurssides
Lehtmetsa sõnul peaks sundravi korraldamisega tegelema spetsialistid ja nii see ka praegu on, kuid probleem on ressurssides, st rahas ja personalis.
„Kui statsionaarse sundravi jaoks on olemas 70 ravikohta, siis praegu on ravil 87 inimest. See on ligi 25 protsenti rohkem, kui on võimalusi. Ma arvan, et see on üks probleem,“ rääkis Lehtmets. „Teine on kindlasti personal – spetsialistide puudus on kõikjal Eesti tervishoius, psühhiaatrias aga päris valus.“
Eraldi erialana Eestis Lehtmetsa sõnul kohtupsühhiaatreid ei olegi, kuigi jõudumööda koolitusi korraldatakse. „Viljandi psühhiaatriakliinik on teinud oma parima, et selle valdkonna peal inimesi hoida, aga ega see inimeste hulk väga suur ei ole, kes sellega tegeleb, ja kuna ravialuste hulk pole ka väga suur, siis on vast paar arsti, kes nendega igapäevaselt tegeleb,“ sõnas Lehtmets.
Eesti psühhiaatritel on Lehtmetsa hinnangul rehabilitatsiooni pool ambulatoorses sundravis pigem nõrk ning ses valdkonnas võiks töö olla tugevam. „Meil on ka korralduslik pool, mis on aegade algusest – sotsiaalhoolekanne ja tervishoid on teineteisest eraldatud. Sotsiaalministeeriumis eri osakonnad, väga sageli ka rahastamise liinid on erinevad,“ selgitas Lehtmets rehabilitatsiooni ja ravi seoste nõrkuse põhjuseid.
